Laura Mallene: Alasti tõde
Ekspressis on sel aastal ilmunud pikk intervjuu söömishäiretest; kolme anorektiku lood; olemuslugu paksust naisest, kel polnud enam muud valikut kui maovähendusoperatsioon.
Osaluseksperiment, mille käigus elasin 200kilose naise elu. Lahtisi otsi oli endiselt – vabandust väljenduse pärast – ahtrijagu.
Ma panin nad kirja. Neile oli raske vastata. Või mis vastata... küsimuste endi esitamine oli raske. Viivitasin selle vormistamisega viimase hetkeni.
Ütlesin toimetajale, et lähen koju, võtan pudeli veini – asi, mida teen haruharva – ja panen kirja.
“Vein,” ütles ta, “annab kaloreid. Tekib nälg. Ja sööd veelgi.” Jälle see söömine.
Ma proovin teemale joont alla tõmmata. Esitan endale küsimuse ja vastan nii ausalt, kui vähegi suudan.
Kas see üldse on nii tähtis? Kehaimago, väljanägemine.
Tähtis? On kahtlemata. Kas või rahaliselt (ilu- ja dieeditööstus on miljardiärid). Aga veel rohkem emotsionaalselt. Tähtis meie inimestele – kui jälgida reaktsioone.
Kirjutasin loo söömishäiretest. Inimesi ei ärritanud, et meil on anorektikute seas kaheksa-aastased tüdrukud. Sellised, kes arvavad, et nad peavad nälgima, et olla õige kehakujuga. Või see 13aastane poiss, keda intervjueerisin, kes sõi iga päev imevähe, kuni surmast oli puudu imevähe.
Inimesed saatsid vihaseid kirju, sest arst, keda intervjueerisin, on tüse. Et kuidas ma üldse julgen sellist intervjuud teha. Et kuidas ta üldse julgeb sellist intervjuud anda. Veel enam – neid ravida.
See oli valus hetk. Ma sain aru, mis kehakujuga on siin riigis sallivus. See on piitspeenike – räsitud ränkraskest dieedist.
