Ma ei ole loomult eriti depressiivsusele kalduv inimene, küll aga meenus mulle üks kunstiteos, mis mind masendab.

See maal, Viktor Karruse “Vilja riigile”, seob minu jaoks kokku mitu eri lugu. See niitide kokkujooksmine on toimunud järk-järgult, aastate jooksul. Kui nägin Karruse Stalini surma-aastal valminud maali esimest korda, see võis olla näiteks aastal 2000, oli see mulle üks näide möödunud sajandi keskpaiga sotsrealismist. Kuldne viljapõld, särav punalipp, kombain ja veoautod, tubli kolhoosi- (või sovhoosi) rahvas kõigi ühiseks hüvanguks töötamas.