Jaan Lahe: Noa unistus paremast maailmast

Darren Aronofsky lavastatud uus mängufilm “Noa laev”, mis jõuab kohe Eesti kinodesse, on hea näide sellest, et Piibel ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval ja et ta kõnetab ka inimesi, kes ennast juutideks ega kristlasteks ei pea.

Selles pole midagi kummalist. Kõneleb ju Piibel asjade kõrval, mis on spetsiifiliselt omased juutlusele ja ristiusule, probleemidest, mis puudutavad kõiki inimesi. Sellisteks probleemideks on küsimused asjade algusest ja lõpust, inimese kohast maailmas ja tema elu mõttest, kannatusest, surmast ja kurjusest, aga ka küsimus inimkonna tulevikust. Paljud piiblilood on arhetüüpsed jutustused, mis kirjeldavad olukordi, millesse inimesed on sattunud ja võivad sattuda ikka ja jälle sõltumata oma kultuurist ja usutunnistusest.

Lugu suurest veeuputusest, mis on kirjas 1. Moosese raamatus ning mis on ka uue mängufilmi aluseks, on üks sellistest jutustustest. Me ei pea ameerika fundamentalistide kombel uskuma, et Piibli veeuputus oli ajalooline sündmus. Pigem on õigus tänapäeva piibliteadlastel, kes arvavad, et loo aluseks on olnud suured lokaalsed üleujutused. Muistsele inimesele, kes ei võtnud ette pikki reise, oli maailmaks tema vahetu elukeskkond ja pole siis ime, et teda tabanud katastroofi tajuti ülemaailmsena. Kuigi lugu suurest veeuputusest on tuntud üle maailma ja seda kohtab kultuurides, mida lahutavad üksteisest suured aja- ja ruumipiirid, on kindel, et Vana Testamendi veeuputuse loo otseseks eeskujuks on olnud Mesopotaamia veeuputuse lugu, millest tuntuim versioon leidub Gilgameši eeposes. See tõsiasi ei vähenda aga Piibli veeuputuse loo kõnekust.