Guido Viik: Elav riik

Laiast maailmast vaadates paistab Eesti kui ideaalse suurusega riik ideaalses asukohas. Neli aastaaega, palju vett, parasjagu väike ja lihtne juhtida.

Ometi meenub meie haldusreformi vaadates lugu Douglas Adamsi raamatust “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas”. Seal esitati superarvutile küsimus elu, universumi ja kõiksuse kohta. Arvuti juurdles 7,5 miljonit aastat ja andis vastuse: 42. Selgus, et esitatud oli vale küsimus. See 42 sobiks meie valdade arvuks ju päris hästi. Kuid miski tundub ometi nagu valesti olevat ja sestap ka venimine ja kõhklused. Vähemalt ei oska ma muul viisil seletada nii pikka peataolekut nii lihtsas küsimuses.

Kõige veidram näib asja juures see, et riigivalitsemise seisukohast pole meil omavalitsusi ju tarvis. Vähemalt minu silmad ei suuda leida ühtki põhjust, miks peaks riik ennast avalike teenuste osutamiseks kuidagi tükkideks jagama. Vähemalt mitte Eestis ja 21. sajandil. Kui riik on otsustanud reguleerida mingit tegevust või osutada mõnd avalikku teenust vastavalt teatud standarditele, siis peab ta võtma ka vastutuse. Ja sel juhul on juba valitsuse ülesanne korraldada regulatsiooni jõustamine ja teenuse osutamine üle riigi, Narvast Sõrveni. Milleks siin vallad? Teisisõnu, miks ei võiks meil olla ainult riigiteed, riigikoolid, riigi lasteaiad ja raamatukogud?