Andrei Hvostov: Ansipi saatus
Kes valitseb Euroopa Liitu?
See pole üldsegi Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso, vaid hoopis Saksamaa kantsler Angela Merkel. Nii väidavad pikaajalise Brüsseli-kogemusega ajakirjanikud Cerstin Gammelin ja Raimund Löw sel aastal ilmunud hitt-raamatus “Euroopa niiditõmbajad”.
Väide põhineb salajaseks peetud protokollil, mille Gammelin ja Löw on kuidagimoodi kätte saanud ja mis peegeldab 2010.–2013. aastal ülemkogus toimunut.
Gammelini ja Löwi hangitud saladokument tekkis järgmiselt: teatud ruumis istuvad Euroopa rahvusriikide pealikud koos ja arutavad asja; kõrvalruumis sitsivad 28 ametnikku, üks igast liikmesriigist, kelle juurde tuleb iga 15 minuti järel sõnumitooja, kes räägib neile, mis nõupidamisruumis parasjagu toimub. Ametnikud panevad selle kirja ning saadavad oma pealinnadesse edasi. See kestab täpselt nii kaua kui vaja. Ööpäev, mitu ööpäeva, nii kaua, kuni Kreeka päästmise pakett – või mis iganes – on kokku lepitud.
Ühesõnaga – Gammelin ja Löw on saanud kätte haruldase materjali. Järeldus on selline: Brüssel on vaid käsutäitja, kurikuulsad euroametnikud ja salasepitsejatest eurovolinikud on kõigest rahvuspealinnade tahte elluviijad.
Kogu euroskeptikute kisa põhineb valel infol.
Isegi hõõglampide keelamine polnud Brüsseli väljamõeldis. Idee pärinenud Saksa sotside esimehelt Sigmar Gabrielilt, kes oli tollal Saksa keskkonnaminister.
Lihtsalt Euroopa rahvuspealinnades eelistatakse teatud asjad unustada ning näpuga Brüsseli poole näidata.
Ülalkirjutatut arvestades polegi korraga nii huvitav spekuleerida, et millise volinikukoha Andrus Ansip ikkagi Euroopa komisjonis saada võiks. Jagamisel on 28 kohta, mis teatud tunnuste põhjal jaotatakse eri kaalugruppidesse. Olla president või välisasjade “kõrge esindaja” on tippamet, aga tegeleda näiteks haridusega, tervishoiuga, tarbijakaitsega, see on madal amet.
Mis seal vahet, millise portfelli Ansip saab, kui tema tööks on nagunii Merkeli tahte elluviimine?
Ent Merkeli sulastel on teatud hierarhia. Madalamates ametites olijatele võivad elu kibedaks teha isegi Malta või Küprose tegijad. Sellal kui tippametiks olev majandus-rahandusvolinik ei pea “väikepealikuid” Lissabonist, Riiast või Sofiast eriti kartma; tema hakkab kätekõverdusi tegema vaid Berliini ja Pariisi taktikepi järgi.
Muidugi tahaks Ansipile nimelt seda saatust. Ent kuna majandus-rahandus on praegu Soome esindajal, siis Eesti seda vaevalt saab. Kirjutamata reegel on see, et teist korda järjest samast regioonist inimest ei võeta. Kuid täiesti võimalik on Ansipi kutsumine eelarvevolinikuks. Selline keskmine amet. Eestile paras.
