Rein Ruutsoo: Ansipi sündroom

Ajakirjanikud on viimastel aastatel avastanud endale ajaloo.

Kadri Paasi ja Katariina Krjutškova raamatul “Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss” (Vaba Kiri, 2014) on lootust saada tähiseks. Jagan küpsema ajalookultuuriga Soome professori Seppo Zetterbergi poolt raamatu saatesõnas lausutut, et ajalooteos on “kirjutatud asjata, kui see ei sünnita vilgast mõttevahetust”, mis hõlmab ka “vihaseid vastuväiteid”.

Autorite poolt hoolega kogutu annab rikkalikult ainet edasi mõtlemiseks. Poliitika kui elukutse ja poliitika kui kutsumuse kõrvutamine, see iseenesest vägagi tuntud Max Weberi (1864–1920) poolt kujundatud ideaaltüüpiline vaatlusalus, näib olevat kõigiti omal kohal ka Ansipi poliitikunatuuri avamisel. Siin avaneb üsna reetlik kõver.