19.07.2007, 00:00
Pann on tähtsam tööriist kui mõõk
Veiko Märka avastas noorte autorite seminaril “Lätete pääl” kokanduse, käsitöökunsti ja muusika imesid, ohjeldamatust naljategemisest rääkimata.
OLNUST OLEVALE: Viikingiaegse tehnoloogia järgi valmistatud pannil valmistab XXI sajandi imerooga Kerttu Rakke. Kauksi Ülle jälgib toimuvat ohutust kaugusest. AAPO ILVES
Traditsiooniline suveseminar “Lätete
pääl” 13.-15. juulini Otepää lähedal Ketta talus
meelitas kohale hulgaliselt vanu ja uusi kultuuritegijaid. Seminari struktuur
oli eelnevatest erinev: peatähelepanu koondus sepa- ja
hõbesepatööle, üsna olulised olid ka muusika ja
kokakunst. Senine peateema – kirjandus – jäi vaeslapse
ossa.
Kuivõrd tänavuse seminari peakorraldaja Priit Salumaa isa ja Ketta talu peremees Mart on sepp, siis kujunes üheks tulipunktiks sepatöö demonstratsioon-loeng. See algas hoiatava näitega, kuidas sepatöö pähe pakutakse plekksepatööd (sepisrauast mitte sepistamise, vaid keevitamisega tehtud roos) ning sai õige hoo sisse veelgi hoiatavama näitega, kui Mart enda käe terava rauatüki servaga katki lõikas.
Sepatöö jätkuks oli Mart Salumaa omatehtud raudpannidel (viikingiaegsete eeskujude alusel) pannkookide küpsetamine järgmisel hommikul. Tutvustanud lühidalt nii pannide saamislugu kui küpsetamiskunsti, võttis ta toimuva kokku resümeega: pann on aastasadu olnud tähtsam tööriist kui mõõk, sest teist kasutati ainult lahinguis, esimest aga iga päev.
Maksis ainult jälgida Kerttu Rakke keskendunud olekut koogiküpsetamisel, et aduda: ka kokakunst on põnevuse poolest konkurentsivõimeline maailmakultuuri osa. Selle saavutused söödi küll imeruttu ära, aga vähemalt koos hapukoorekastme ja riivjuustuga tekitasid nad küll tunde, et pannid pannideks, kuid kokakunstis pole meie tsivilisatsioon viikingeile midagi võlgu.
Seminari viimane ettekanne: Evar Riitsaare ja Kauksi Ülle jutt setu hõbeehete traditsioonist ja selle taaselustamisest läks sepatööga kenasti kokku, seda enam, et Evar jagas oma viimased töösaavutused rahva hulka uudistamiseks laiali.
Enne seda oli seminaril muidugi hulk teisigi ahvatlevaid ettekandeid. Luuletaja Andra Teede andis emotsionaalselt edasi oma kogemusi kirjandusfestivali “Sotsia” organiseerimisel ning jõudis tõdemuseni, et festivali nimi ja selle brändi lahutamatult iseloomustav punane värv ei ole tänapäeva Eesti sotsiaalse tellimuse jaoks teretulnud.
Jaan Pehki ja Aapo Ilvese rohkete asjakohaste muusikapaladega illustreeritud loeng kodu- ja stuudiolindistamise võludest Orelipoisi ning laulvate kirjanike CD näitel kutsus esile hulgaliselt heameelepuhanguid. Eriti kui Jaan kandis ette oma viimase loo “Kuulujutt”, mille salme saab suvaliselt juurde kirjutada ja ära jätta. Esitatud versioonis märkis autor muuhulgas, et Jaan Pehk on mandunud, Aapo Ilves kannab parukat ning Contra luuletused on tegelikult kirjutanud tema ema.
Barthol Lo Meyor tunnistas end interdistsiplinaarsete kunstide fänniks. Kuna visuaalse kunsti esitamiseks võimalused puudusid, piirdus ta oma ideede esitamisega loengus “Grammofon kui tekstimasin ehk kuidas toota paberist muusikaplaati” auditiivsel kujul. Tema oli ka läbi öö kestnud reivi ohjaja. Kuivõrd Bartholile sekundeeris DJ Fabrique ning mitmed omal initsiatiivil kitarri piinanud bardid, kujunes öödisko seminari võimsaimaks akordiks, mida vääriliselt kroonis kahe võimendi läbilaskmine.
Luuletaja Pöörane Hirv, kes pärast jubedaid isiklikke ja ühiskondlikke saatusepöördeid on leidnud vaikse rahupaiga Obinitsas lapsehoidjana, esitas ettekande, mille mõte jäi küll hämaraks. Seda enam heakskiitu pälvis aga tema luule, milles vana anarhist avaldas taas oma raevukat protesti Euroopa Liidu, tiblade, Eesti valitsuse ja üldse kõige vastu, välja arvatud taarausk.
Kujutava kunsti kuulsaim esindaja Kettal Albert Gulk sai ilmselt liiga palju eetriaega, et vähegi mõtestatud juttu ajada.
Rahvusvahelise mõõtme andsid seminarile Hollandi kirjanik ja ajakirjanik Serge van Duijnhoven, kes esitas oma luuletusi nii hollandi kui inglise keeles, ning tema belglasest sõber Jozef Estes, kes käib mööda matuseid, et nendest kirjutada. Seminari teine peakorraldaja Vahur Afanasjev mainis hiljem teatud kahetsusenoodiga hääles, et “Lätete pääl” seminaril ei õnnestunud Estesi meeleheaks ühtegi matust tekitada.
Seminari esimesed päevad ilmataadiga nurisemiseks põhjust ei andnud. Pühapäeva hommikul ladistas aga vihma. Vihmavarju pugenud seminaristides tekitas see tarbimisühiskonnaliku soovi, et ka suvesid peaks olema võimalik liisida, et kokkuvõttes mingisugune stabiilsus saavutada. Eelmisel aastal Massiarus kannatas seminar ju tapva kuumuse tõttu.
Rõõmsat elevust vihmavalingute vahel tekitas jalgrattaga Otepääl proviandi järel käinud Contra, kes lõpetas oma sõidu efektse maandumisega, mis tema tuntud telemargist küll täielikult erines.
Enesekaitsekunstist näitliku loengu pidada lubanud Janek Kesselmann pidas vahepeal paremaks vaikselt lahkuda, kuigi öösel oli ta Wimbergi peal juba mõned lihtsamad võtted ära näidanud. Kuluaarides arvati, et seda põhjustaski hirm Contra ees, kelle peal Kesselmann oma kunsti näitama pidi, kuid kes öösel liiga kuraasikaks muutus. Veel hommikul viie paiku kõlas Contra musketäridelaul (“Pa-ra-pa-ra-pa radujensja na svojum veku...”) kõvemini kui paarikümnest telgist kostev norskajate ühendkoor kokku.
Kirjandusliku sisuga loengutest oli haaravaim Wimbergi uue tegevusvaldkonna kajastus: raamatute joonealuste uurimine. Lektori väitel pakuvad joonealused nii palju põnevat, et võib vabalt käsile võtta “joonealuste antoloogia” koostamise.
Ilmselt samuti vihma ja sellega kaasnenud paljude osaliste ootamatult kiire lahkumise tõttu jäi kuulmata ka Irja ja Inno Tähismaa loeng kirjanduskohviku rajamise muredest ja rõõmudest. Kuluaariaruteludest võtsid mõlemad siiski elavalt osa ning tegid seda, mida kumbki kõige paremini oskab: Irja säras ja Inno pildistas.
Ühise lahkumisvalu ja -kurbuse võttis ilmekalt kokku noorprosaist Piret Jaaks: “Ma tänan kõiki, kes laulsid minuga koos “nelja jäätist” ja “noorusonilusaega” ja Vaiko Epliku laule ning tegid pohmellipilte, sulistasid vees ja magasid minu telgis, mängisid tulega ja kibedate pisaratega, lasid Anne Veski träänssiversiooni ja pidasid sulnjaid ettekandeid ning kannatasid autos seda džinnipurgi värki ning lasid oma talu hoovil niimoodi jõmiseda.”
Kuivõrd tänavuse seminari peakorraldaja Priit Salumaa isa ja Ketta talu peremees Mart on sepp, siis kujunes üheks tulipunktiks sepatöö demonstratsioon-loeng. See algas hoiatava näitega, kuidas sepatöö pähe pakutakse plekksepatööd (sepisrauast mitte sepistamise, vaid keevitamisega tehtud roos) ning sai õige hoo sisse veelgi hoiatavama näitega, kui Mart enda käe terava rauatüki servaga katki lõikas.
Sepatöö jätkuks oli Mart Salumaa omatehtud raudpannidel (viikingiaegsete eeskujude alusel) pannkookide küpsetamine järgmisel hommikul. Tutvustanud lühidalt nii pannide saamislugu kui küpsetamiskunsti, võttis ta toimuva kokku resümeega: pann on aastasadu olnud tähtsam tööriist kui mõõk, sest teist kasutati ainult lahinguis, esimest aga iga päev.
Maksis ainult jälgida Kerttu Rakke keskendunud olekut koogiküpsetamisel, et aduda: ka kokakunst on põnevuse poolest konkurentsivõimeline maailmakultuuri osa. Selle saavutused söödi küll imeruttu ära, aga vähemalt koos hapukoorekastme ja riivjuustuga tekitasid nad küll tunde, et pannid pannideks, kuid kokakunstis pole meie tsivilisatsioon viikingeile midagi võlgu.
Seminari viimane ettekanne: Evar Riitsaare ja Kauksi Ülle jutt setu hõbeehete traditsioonist ja selle taaselustamisest läks sepatööga kenasti kokku, seda enam, et Evar jagas oma viimased töösaavutused rahva hulka uudistamiseks laiali.
Enne seda oli seminaril muidugi hulk teisigi ahvatlevaid ettekandeid. Luuletaja Andra Teede andis emotsionaalselt edasi oma kogemusi kirjandusfestivali “Sotsia” organiseerimisel ning jõudis tõdemuseni, et festivali nimi ja selle brändi lahutamatult iseloomustav punane värv ei ole tänapäeva Eesti sotsiaalse tellimuse jaoks teretulnud.
Jaan Pehki ja Aapo Ilvese rohkete asjakohaste muusikapaladega illustreeritud loeng kodu- ja stuudiolindistamise võludest Orelipoisi ning laulvate kirjanike CD näitel kutsus esile hulgaliselt heameelepuhanguid. Eriti kui Jaan kandis ette oma viimase loo “Kuulujutt”, mille salme saab suvaliselt juurde kirjutada ja ära jätta. Esitatud versioonis märkis autor muuhulgas, et Jaan Pehk on mandunud, Aapo Ilves kannab parukat ning Contra luuletused on tegelikult kirjutanud tema ema.
Barthol Lo Meyor tunnistas end interdistsiplinaarsete kunstide fänniks. Kuna visuaalse kunsti esitamiseks võimalused puudusid, piirdus ta oma ideede esitamisega loengus “Grammofon kui tekstimasin ehk kuidas toota paberist muusikaplaati” auditiivsel kujul. Tema oli ka läbi öö kestnud reivi ohjaja. Kuivõrd Bartholile sekundeeris DJ Fabrique ning mitmed omal initsiatiivil kitarri piinanud bardid, kujunes öödisko seminari võimsaimaks akordiks, mida vääriliselt kroonis kahe võimendi läbilaskmine.
Luuletaja Pöörane Hirv, kes pärast jubedaid isiklikke ja ühiskondlikke saatusepöördeid on leidnud vaikse rahupaiga Obinitsas lapsehoidjana, esitas ettekande, mille mõte jäi küll hämaraks. Seda enam heakskiitu pälvis aga tema luule, milles vana anarhist avaldas taas oma raevukat protesti Euroopa Liidu, tiblade, Eesti valitsuse ja üldse kõige vastu, välja arvatud taarausk.
Kujutava kunsti kuulsaim esindaja Kettal Albert Gulk sai ilmselt liiga palju eetriaega, et vähegi mõtestatud juttu ajada.
Rahvusvahelise mõõtme andsid seminarile Hollandi kirjanik ja ajakirjanik Serge van Duijnhoven, kes esitas oma luuletusi nii hollandi kui inglise keeles, ning tema belglasest sõber Jozef Estes, kes käib mööda matuseid, et nendest kirjutada. Seminari teine peakorraldaja Vahur Afanasjev mainis hiljem teatud kahetsusenoodiga hääles, et “Lätete pääl” seminaril ei õnnestunud Estesi meeleheaks ühtegi matust tekitada.
Seminari esimesed päevad ilmataadiga nurisemiseks põhjust ei andnud. Pühapäeva hommikul ladistas aga vihma. Vihmavarju pugenud seminaristides tekitas see tarbimisühiskonnaliku soovi, et ka suvesid peaks olema võimalik liisida, et kokkuvõttes mingisugune stabiilsus saavutada. Eelmisel aastal Massiarus kannatas seminar ju tapva kuumuse tõttu.
Rõõmsat elevust vihmavalingute vahel tekitas jalgrattaga Otepääl proviandi järel käinud Contra, kes lõpetas oma sõidu efektse maandumisega, mis tema tuntud telemargist küll täielikult erines.
Enesekaitsekunstist näitliku loengu pidada lubanud Janek Kesselmann pidas vahepeal paremaks vaikselt lahkuda, kuigi öösel oli ta Wimbergi peal juba mõned lihtsamad võtted ära näidanud. Kuluaarides arvati, et seda põhjustaski hirm Contra ees, kelle peal Kesselmann oma kunsti näitama pidi, kuid kes öösel liiga kuraasikaks muutus. Veel hommikul viie paiku kõlas Contra musketäridelaul (“Pa-ra-pa-ra-pa radujensja na svojum veku...”) kõvemini kui paarikümnest telgist kostev norskajate ühendkoor kokku.
Kirjandusliku sisuga loengutest oli haaravaim Wimbergi uue tegevusvaldkonna kajastus: raamatute joonealuste uurimine. Lektori väitel pakuvad joonealused nii palju põnevat, et võib vabalt käsile võtta “joonealuste antoloogia” koostamise.
Ilmselt samuti vihma ja sellega kaasnenud paljude osaliste ootamatult kiire lahkumise tõttu jäi kuulmata ka Irja ja Inno Tähismaa loeng kirjanduskohviku rajamise muredest ja rõõmudest. Kuluaariaruteludest võtsid mõlemad siiski elavalt osa ning tegid seda, mida kumbki kõige paremini oskab: Irja säras ja Inno pildistas.
Ühise lahkumisvalu ja -kurbuse võttis ilmekalt kokku noorprosaist Piret Jaaks: “Ma tänan kõiki, kes laulsid minuga koos “nelja jäätist” ja “noorusonilusaega” ja Vaiko Epliku laule ning tegid pohmellipilte, sulistasid vees ja magasid minu telgis, mängisid tulega ja kibedate pisaratega, lasid Anne Veski träänssiversiooni ja pidasid sulnjaid ettekandeid ning kannatasid autos seda džinnipurgi värki ning lasid oma talu hoovil niimoodi jõmiseda.”
Anekdoot
Noorte autorite seminaride lahutamatuks koostisosaks on nõmedate anekdootide rääkimine. Seekordne pärl pärineb Priit Salumaalt:
“Lepivad kord kaks pohhuisti kokku, et neil on sellest hetkest alates kõigest pohhui. Kokkulepe sõlmitud, kõnnivad mõlemad koos mööda tänavat ja näevad, et maas vedeleb viiesajakroonine. Esimene läheb sellest silmagi pilgutamata mööda, teine aga kummardub ja paneb rahatähe oma taskusse.
Esimene tõmbab moka vingu: “Miks sa raha üles võtsid? Alles me leppisime kokku, et edaspidi peab meil kõigest pohhui olema.”
“Ah, pohhui see kokkulepe,” lööb teine käega.
Noorte autorite seminaride lahutamatuks koostisosaks on nõmedate anekdootide rääkimine. Seekordne pärl pärineb Priit Salumaalt:
“Lepivad kord kaks pohhuisti kokku, et neil on sellest hetkest alates kõigest pohhui. Kokkulepe sõlmitud, kõnnivad mõlemad koos mööda tänavat ja näevad, et maas vedeleb viiesajakroonine. Esimene läheb sellest silmagi pilgutamata mööda, teine aga kummardub ja paneb rahatähe oma taskusse.
Esimene tõmbab moka vingu: “Miks sa raha üles võtsid? Alles me leppisime kokku, et edaspidi peab meil kõigest pohhui olema.”
“Ah, pohhui see kokkulepe,” lööb teine käega.
