Contra kirjutab luulet, mis kõlbab süüa

Veiko Märka küsis pühapäeval Lutsu preemia saavalt Contralt, mis teda elus naerma ajab.

1. aprillil ulatatakse Margus ­Konnulale ehk Contrale (33) Eesti huumoripealinnas Palamusel väärtuslik mälestusese ja ­priske ümbrik ehk Oskar Lutsu huumoripreemia. Ta on selle 19. laureaat. Otsa tegid lahti Priit Aimla 1987 ja Vladislav Koržets 1988. Kuigi statuudi järgi peaks preemia antama silmapaistvale naljamehele (kaks naist on ka olnud), kes möödunud aasta jooksul enim rahvast naerutanud, on see praktiliselt ­kujunenud kogu loomingu hindamiseks. Huumor pole ju sport, kus võib öelda, et üks aasta on Neumannova, teine Björgeni ja kolmas Kuituneni aasta. Pealegi võib Lutsu preemia saada ainult kord elus.

Kas sa tunned nüüd, et elutöö on tehtud? Või et sa üldse oled midagi suurt elus juba ära teinud?
Kui sa nii küsid, siis mulle tundubki, et elutöö on tehtud. Senise elu töö on kindlasti tehtud, hulga tulevase elu tööd ka, aga tänu sellele on see muundunud senise elu tööks.
Teod iseendast ei olegi ju suured, aga kui sa need oled ära teinud, siis nad hakkavad alles kasvama. Näiteks kas või lapsed.
Minu suur töö on see, et ma olen kirjutanud üle tuhande spordiluuletuse. Arvan, et kui ma maailma Guinnessi rekordite raamatusse sellega ei pääse, siis Eesti omasse kindlasti.

Kõrvalt vaadates on üsna raske aru saada, mismoodi kirjanduslik huumor sünnib. Tundub, et võib lähtuda omaenese fantaasiast. Aga võib ka elu lahtise pilguga jälgida ja seda läbi oma prisma naljakalt kujutada. Kumba viisi sa ise rohkem kasutanud oled?
Kõik, millest ma kirjutanud olen, on kuskil olemas, ja kui ei ole, siis kunagi tuleb nagunii. Kui ei juhtu minuga, juhtub kellegi teisega. Kas järgmine päev või 100 aasta pärast või 20 000 aasta pärast, ei olegi seejuures oluline. Kirjanduse jõud on tegelikult hoomamatu – see on lihtsalt nii, et kõik, mis kirja pannakse, saab kunagi teoks, sest see keegi, kes ilma valitseb, loeb ise või laseb enda nõunikel läbi lugeda, mis kirjanikud läbi aegade kirjutanud on, ja hakkab seda olemasolevasse inimressurssi sobitama.

Sa oled proosat ka kirjutanud, aga vähe. Eriti täiskasvanuile. Miks? Keegi kunagi väitis, et meesterahvas, kes on üle 25 aasta vana ja ikka luuletab, pole normaalne. Kui normaalne sa ise enda meelest oled?
See on huvitav mõte. Tegelikult ei ole see ka normaalne, et täiskasvanud inimene sporti teeb. Või kommi sööb. Või – oh õudust – laulab!
Ma alles hakkasin 25aastaselt proosat kirjutama ja sedagi ajakirjanduse tellimusel. Olid Võrumaa Teataja kaasaegsed muinasjutud, siis tulid kirjad Viivi Luigele Urvastest, kui Viivi kirjutas kirju Roomast Eesti Ekspressile ja ma kirjutasin Kranaati kirju Viivile Urvastest. Ei ole kursis, kas Viivi neid lugenud on.
Aga normaalne pole ma muidugi, jumala eest. Normaalsed inimesed ehitavad maju, täidavad kontoris mingeid pabereid, teevad süüa jms. Luuletamine on mul veres, ma luuletan spontaanselt, luuletan käsu/tellimuse peale, luuletan ka siis, kui tegelikult ei luuleta. See on luuletaja saatus, et kui ta satub olukorda, kus ta peab süüa tegema, siis tuleb välja ikka luule, kuigi, tõsi jah, kui ikka hästi läheb, ikka selline luule, mis kõlbab süüa kah.

Vahetult enne preemiat jõudsid sa Kristuse ikka. Viimane sai oma elutöö eest vääriliselt tasutud samuti 33aastasena. Ja kõva naljamees oli Kristus ka (vee peal käimine ja vee veiniks muutmine tulevad esimesena meelde). Näed sa mingeid paralleele enda ja tema vahel?
Jah! Kristus löödi ju tegelikult oma rahva soovitusel risti ja mina sain kohalikel valimistel vaid kaheksa häält. Muidugi olen ma andeks andnud neile rohkem kui 600 inimesele, kes mulle oma häält ei andnud, sest täpselt nii nagu Kristus, ei ole ka mina mingi sitapea.
On ka oluline, et nii Kristus kui ka Konnula algavad K-tähega. Ja kirjanikunimi C-tähega. Christ ja Contra.

Mis su elus viimasel ajal naljakat on juhtunud? Kas elu läheb sinu meelest üldse naljakamaks või kurvemaks?
Kõige rohkem nalja teevad lapsed. Kolmeaastane Verner pani vett täis tassi sisse teise tassi, nii et terve laud oli vett täis. Kui ma läksin kurja näoga küsima, et mis sa siin teed, ütles ta, et tal on kaevus veepump.
Teine kord ütles Verner tähtsalt: mul on kaks mõtet! Küsisime ootusärevalt: mis mõtted need siis on? Ja Verner ütles süüdimatult: “Ma ei tea.”
Kolmandaks ütleksin, et lihtsalt vahepeal ajab naerma. Ja pärast ei tea keegi, mida naerdi, aga naer on olnud, emotsioon on paigas ja see jätab elu lõpuni oma jälje.

Hinda Eesti huumori üldpilti. Keda esile tõstaksid, keda laidaksid?
“Ärapanija” on praegu parim eesti huumori vahendaja. Ka inimesed, kes kunagi pole lootnud humoristiks saada, on seda ühtäkki.
Keegi idioot – ma mõtlen lihtsalt mõnusalt süüdimatut inimest – ütleb midagi, mis on iseendast täitsa normaalne, aga siis teine idioot, näiteks mina või Veiko Märka, tõlgendab seda omamoodi ja ongi nalja kui palju.
Tegelikult on oluline eesti huumori grand old man Lembitu Kuuse, kes saanud hakkama lausega, mille peale ükski humorist ei tule: “Šmiguni tiim on maailma karika eest võitlemisest vist ilmselt loobunud – see on selge!” Ma fännan seda lauset ja pole vahet, kas see on geniaalsusest või lollusest tulnud, lõppkokkuvõttes ei ole nende kahe vahel ka olulist vahet.
Ma kiidaks muidugi ka seriaali “Hajameelselt abielus”, sest ma ei saa ju lähtuda eeldusest, et ma teen viletsat seriaali.
Lühidalt: kõige naljakamad kohad nii elus kui kunstis on need, mida pole üritatud teha humoristliku eesmärgiga.

Seoses preemiaga ei pääse ma kuidagi mööda Lutsu persoonist. Sinu kokkupuuted Lutsu loominguga? Oled sa teda vanemaks saades ümber hinnanud?
“Nukitsamees” on umbale tegija. “Kevade” on ka päris tsill, mingi fenomen on ka “Suvel”, “Sügisel” ja “Tootsi pulmal”, aga seda ma oma eluajal ei viitsi lahata.
Vanemas eas ma polegi eriti Lutsu lugenud. Aga ilmselt on “Nukitsamees” Oskar Lutsu tähtteos, umbes samamoodi nagu mul see suurteos, mida ma veel pole välja mõelnud.

Mis sulle elus kõige rohkem muret teeb? On varem teinud?
Oijah! Tegelikult vist mure ongi see, mis paneb kõige efektiivsemalt nalja tegema. Meenub koht raamatust “Läänerindel muutusteta”, kus sõdurid rõõmustasid selle üle, et täna on topeltportsjon, sest pooled mehed said viimases lahingus surma. Kui mõtelda selle peale, kui ebaloomulik ja ebainimlik on sõda, on selge, et seda ei saagi läbida ilma huumorita. Musta huumorita.
Mis teeb kõige rohkem muret? See, kui inimesed tahavad olla keegi teine, kui nad on, ja kui neil see välja ei tule, siis nad püüavad teha nägu, et nad on sellest hoolimata need, kes nad tahavad olla. Ja veel kurvem on, kui nad tahavad olla need, kes nad tahavad olla, ja sellest hoolimata nad vihkavad s eda, kes nad tahavad olla.
Milline on sinu sõnum eesti rahvale preemia kätteandmise puhul? Igasuguste preemiate kätteandmisel ju ikka laureaat peab avalikkusele kõne.
Minul on ikka konkreetne sõnum – olge mõnusad! Ma ei tahakski eesti rahvale muud öelda.