Epistolaarne Lotman

Huvitavad kirjad, suurepärased sõjamälestused. Harry Liivrand kommenteerib Juri Lotmani viimaseid eesti keeles ilmunud töid.

Juri Lotman
“Valik kirju”
Tõlkinud Jüri Ojamaa ja Maiga Varik. Loomingu Raamatukogu 2007/8–9. 104 lk.

Juri Lotman
“Mitte-memuaarid I-II”.
Tõlkinud Malle Salupere. Akadeemia 3,4, 2007.

Suurmehe kirju on alati huvitav lugeda. Põhjuseid on mitmeid, kuid tähtsaim neist on uudishimu: saada kuulsusest midagi teada inimlikul, eksistent­siaalsel tasandil. Egas muidu kirjutataks kapitaalseid elulooraamatuidki. Kirjad kolleegidest sõpradele ja pereliikmetele on ikka midagi märksa personaalsemat, intiimsemat ja siiramat kui ametlik kirjavahetus bürokraatide ja ametkondadega.

Professor Juri Lotmani (1922–1993) kirjade õhuke, aga põnev valik (kümne aasta eest vene keeles avaldatud 732 kirjast on eestindatud 34), pärast mille lugemist tahaksin kohe aplalt neelata ülejäänud kirju, kustutab ainult esmase nälja Tartu semiootika koolkonna rajaja epistolaarse pärandi vastu. Valiku koostamisprintsiip jääb mulle küll mõnevõrra ähmaseks, kui mitte pidada läbivaks jooneks eri adressaatidele määratud kirjades leiduvaid pikemaid/lühemaid viiteid olmele ja õppetööle Tartu ülikoolis. Selgub, et juba esimesest külaskäigust alates hakkas Tartu Lotmanile meeldima, et ta tundis ennast siin hästi ja kodunes. Siin lõi ta oma peateosed, ilma milleta kultuurisemiootikast rääkida poleks võimalik, siit juhtis ta semiootikakogumike koostamist. Milliste administratiivsete raskustega Lotman seejuures kokku puutus ja kes teda tema võitluses toetasid, selgub mõnest tõlgitud kirjast samuti. Saab selgeks, miks tema koolkonda nimetatakse Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonnaks.
Ja “siin ongi konks” – kui jõuame raamatukese Marek Tamme või memuaaride Malle Salupere muidu igati sümpaatsete järelsõnadeni. Nimelt esineb mõlemas järelsõnas etteheide, et Lotmanit ei tunnustatud vääriliselt: et ENSV Teaduste Akadeemia tõrjus teda, kukutades Lotmani kandidatuuri esimesel valimisel läbi, et ülikool piiras avaldamisvõimalusi, et Eesti humanitaarteadlaste ametlik eliit (paluks nimesid, proua Salupere) justkui ei võtnud Lotmanit tõsiselt. Need on karmid etteheited. Aga kas ka konteksti (näiteks 1970.–80. aastaid) arvestavad?  

Arvan, et mitte küllaldaselt. Mälu on teatavasti lühike, pahatihti ka professionaalsetel ajaloolastel. Me oleme justkui unustamas, mis perioodiga Eesti ajaloos oli tegu. Eesti oli NSV Liidu okupeeritud ala, kus alates 1940. aastate lõpust nii teadus-, haridus- kui ka kultuuripoliitikas õitses venestamine.
Kui Juri Lotman, äsja Leningradi ülikooli hiilgavalt lõpetanud noor kirjandusteadlane, 1950 Tartusse saabus, oli hulk väljapaistvaid eesti haritlasi juba vallandatud, vangi pandud, Siberis. Vakantseid ülikooli töökohti täideti Venemaalt saabunud umbkeelsete õppejõududega, vene keele ja kirjanduse õpetamine muutus prioriteetseks. Kindlasti oli tulijate hulgas andekaid teadlasi, humanitaaraladel vaieldamatult Lotman, kelle panus näiteks slavistikasse on erakordselt suur. Kuid eestlastele sümboliseerisid nad automaatselt okupatsiooni ja kolonisatsiooni, mitte kultuuritoomist. Uue kontekstiga nad ei suhestunud. Eesti ainet ei käsitlenud. Nad olid võõrad ja jäid võõraks. Venekeelsed humanitaar­alade õppejõud ei õppinud eesti keelt loengupidamise tasemel ära (v.a vist ainsana Boriss ­Bernštein), ja juba see mõjus eesti haritlastele solvavana. Loogiline, et Lotmani kirjades kujutavad Ariste, ­Laugaste, Nurmekund endast kaigaste kodaraisse loopijaid, kuid Venemaa eestlasest rektor Kle ment toetajat.

On kohutavalt traagiline ja kahetsusväärne paradoks, et suurim Tartus tegutsenud humanitaarteadlane, varem pool Euroopat sõdurisaabastes läbi marssinud kõrgintellektuaal, kes tagakiusatud juudina oleks võinud empaatiliselt tunnetada teise allasurutud väikerahva olukorda ja vaimulaadi, suhtles kirjade põhjal ainuüksi venekeelse diasporaaga ega saanud vist arugi, et asus ümber okupeeritud riigi territooriumile. Kompartei liige oli Lotman samuti. Pealegi arvati tollal, et suurejooneline esseistika, mis semiootika nime all pretendeeris erialadeüleseks uueks progressiivseks teadusmetoo­dikaks, pole veel akadeemiline teadus. Kõik need tegurid – ja veel mitmed teisedki – aitasid kindlasti välja kujundada Lotmanit võõrastava keskkonna, mille tulemuseks omakorda tema hiline tõlkimine eesti keelde. Kuid kui keegi väärib Tartu linna monumenti, siis on see Juri Lotman.
Lotmani kirjade kommentaarium pole eesti lugejale sugugi piisav; kirjades esinevad eesnimed ei ütle sageli midagi. Viide nr 5 lk 49 on tõenäoliselt võetud venekeelsest kirjadeköitest, olles Eesti suhtes valelik. Kirju aga täiendavad kahes viimases Akadeemia numbris ilmunud “Mitte-memuaarid” (mis iseloomulik strukturalistlik metapealkiri! Muide, André Malraux’l on raamat “Antimemuaarid”). Nii kujundlikke ja valustäpseid sõjaelu pildistusi pakkus viimati ­Ilmar ­Malin 1990. aastate algul Loomingus.