Ameerika lennukites juuakse mõnuga

Marsruut: Detroit – Anchorage (NW); Dallas – Mexico City (AA)
Aeg: talv 2007
Klass: turist

Hinded: 4/4
 
Kõik on lennukis, rihmad kinni ja oleks ­nagu aeg lendu tõusta, kuid kapten teatab, et kohe maandub Northwesti lend (NW) ­Philadelphiast. Selle pardal olevat viis Alaskale soovijat, ootame nad ära. Muretsemiseks pole põhjust – tuul saab olema tagant, mistõttu Alaskal maandume õigel ajal. Kaptenil ongi õigus, lennuk teeb aja õhus tasa ja maandub isegi 10 minutit varem.

Tagasilend on täis elevil inimesi: enamik käisid Alaskal elamustejahil ja keegi pole pettunud! Kõrvalistmetel ja üle vahekäigu istub trobikond Kanada prantslasi. Nad ei jõua õhkutõusmist ära oodata ja lasevad ringile väikse lapiku – siiski nii, et ohutusinstruktsiooni pantomiimi esitav stjuardess seda ei näeks. Lapikust pakutakse ka nende istmerivile sattunud kontvõõrale. Seal sees on rukkiviski, ütleb prantslane.

Siis on lennuk õhus ja hakatakse müüma näksipakendeid ja jooke. Jah, just – müüma. Tasu­ta saab vaid vett, mullidega jooke või ­mahla. Mõni ime – kui kuuetunnilise lennu ühe otsa pileti eest küsitakse 75* dollarit, siis on üsna selge, et selle hinna sees pole ei šampanjat ega kalamarja.

Näksipakkide (4 dollarit) sisu on kohutav. Kõik see poolenisti söödav rämps: krõpsud, küpsised, vorstijupp, juustukarbike. Ainus täisväärtuslik kraam on rosinad ja pähklid. Mõni mõis – vein (5 dollarit) on hea! Kanadalaste viskiga tee lahti tehtud, läheb veini lausa pahinal.

Pärast neljandat hakkab stjuardess tõrkuma, ei taha enam uut tuua. Aga kui nõudma ja
tänitama ei hakka, siis lõpuks siiski annab järele ja toob.

American Airlinesi (AA) lennukis on puha mehhik­lased: vist seetõttu, et Mehhikos on ­parasjagu vihmahooaeg ja gringod veel lõunanaabreid ei ründa. ­Mehhiklaste juuresolek loob sundimatu ja vaba õhkkonna. Muidu on USA sise- ja ka rahvusvahelistel lendudel ju enamasti kõrk ja krampis rahvas, reisijaile oleks nagu teivas tagant sisse aetud. Seekord vesteldakse lõbusalt nii naabri kui üle vahekäigu istujaga. Umbkeelsele turistile tehakse kohe hispaania keele välkkursused ja antakse näpunäiteid.

Stjuardessid valdavad hispaania keelt. Kuigi ameeriklannad, tunduvad ka nemad Mehhikosse mineval lennul vabamad.

Vein (California Cabernet Sauvignon, 5 dollarit) on American Airlinesi pardal nii hea, et jälle läheb teda liiga palju. Küsimusele, et kui palju veini võib nende lennul tellida, vastab stjuardess küsimusega, et palju seda juba läinud on. Ja siis, küsimise ajal, juhtub see, mis juhtuda ei tohiks – klaasitäis tomatimahla lendab žesti tõttu heledatele khakipükstele.

Kimbatus ja süüdlaslik naeratus. Stjuardess kaalub hetkeks olukorda, aga siis tuleb uue veini, sületäie salvrättide ja club soda purgiga. Ja ennäe imet – club soda eemaldab tomatimahla ilma plekki jätmata, just nagu stjuardess väitis.

Näksid on Americanil sama jubedad kui North­westil, aga see selleks. Kes meist lennukisse sööma läheb?

* – Selliseid soodushindu esineb USA siseliinidel küll ainult hooajaliselt. Loo trükkimineku hetkel maksis odavaim ühe suuna pilet Detroitist Anchorage’i 265 dollarit – Toim.