15.08.2008, 00:00
Skandinaavia troopiline pealinn
Mäletan end alates varasest lapsepõlvest uurimas Herluf Bidstrupi
karikatuure ja tegemas mulle asjakohasena tunduvaid lisandusi – esiteks
pastakaga ringikesi vedamas ja hiljem daamide kleite värvipliiatsiga
roosaks värvimas. Vanemad ei pahandanud, et raamatud ära sodisin.
Oleks nad teadnud, et kommunistist Taani karikaturisti tööd
võivad kaudselt inspireerida mind kolima ühel heal päeval
Kopenhaagenisse, oleks nad raamatud küllap ära võtnud.
Bidstrupi meelisteemad olid armastus ning võitlus rassivaenu ja
imperialistliku vallutajaga.
Tänapäeva Taanis ei
mäleta ega tea teda keegi ja ta joonistused on vaid plagiaadi kujul
jõudnud ühte välismaalastele mõeldud õpikusse.
Silmale tundub Taani elu siiani sarnanevat Bidstrupi-aegsele. Naised kannavad
endiselt mummulisi kleite ja kontsakingi. Meestel on taas seljas slim-cut
ülikonnad, nagu 60ndatel. Kuid vasakpoolsus on haihtunud ja avaldub vaid
aeg-ajalt läbi heaoluigavuses vaevlevate noorte suu ja teo. Nemad tahavad
oma noortemaja tagasi ühe usuhullu memme käest, kes selle ära
ostis ja maha lammutas, kuna sai ilmutuse, et tegu on saatanasigitisega.
Bidstrupi kombel rassi- ja klassivahede pärast ei muretse enam suurt keegi
peale asjasse puutujate – Taani on olnud uhkete
integratsioonisüsteemidega maa, kuid tolerantsusest on saamas
ükskõiksus ja see on vähemuskogukonnad kihevile ajanud.
Rahvusvähemused pole rahul hariduse ja vähese respektiga, geidel on
vähe rahvusvaheliselt tunnustatud glamuuri (selle suurendamiseks peetakse
16. augustil Pride Parade), vabalinn Christiania rahvas ei taha
“normaliseeruda” ja oma kodusid kinnisvaraarendajate meelevalda
anda...
Tegelemine sisuga on küllap vaevanõudvam kui
vormiga. Igatahes on Kopenhaagen silmapaistev disaini- ja gurmeelinn.
Kopenhaagenlased ise ei jäta oma ilust, nutikast disainist ja restoranide
Michelini tärnidest kõnelemata. Juunis intervjueeris päevaleht
Politiken Peter Rømer Hansenit, Kopenhaagenit tutvustava veebilehe
www.woco.dk arendusjuhti, seoses järjekordse saavutusega – mingi USA
ajakiri hääletas Kopenhaageni maailma parimaks elukohaks ja
ilusaimate inimestega linnaks. Hansenilt küsiti, et kas tal on lai
naeratus näol, kui ta end peeglist vaatab. Hansen arvas, et
räägitakse tema tublidusest PR alal, aga ei...
Politiken
arvas, et ta peaks endale õlale patsutama, sest peeglisse vaadates
näeb ta nii ilusat meest! Hansen nentis, et on tõesti ilus. Ja et
kõik ta sõbrad on ilusad. Et isegi kodutud on Kopenhaagenis
ilusad.
Kui satute Kopenhaagenisse ja kogu see ilu teid ära
kurnab ning tahaksite tutvuda mõne käimasoleva
integratsiooniprojektiga võttes klaasikese või mitu
mõistliku hinnaga, siis minge Istedgadel asuvasse latiinobaari La Luna,
kus teid tervitatakse hüüdega “Tere tulemast Kopenhaagenisse
– Skandinaavia troopilisse pealinna!” ja live-muusika ning
mañana-meeleolu mässivad teid sooja embusse. Mañana ei
tähenda seal mitte homset, vaid lubadust “Ma teen seda... ühel
heal päeval”. La Luna külastus võib tekitada kiusatuse
oma kojulend ja firma rahavoog minna lasta ja jäädagi tolgendama
tekiilashotide toel tekkinud rõõmsa vastupanu mulli.
Ümbritsetuna kohustuslikust ilust.