22.08.2008, 00:00
Soovitus järgmiseks jaanipäevaks
Suurbritannia üht kuulsaimat vaatamisväärsust, püstiaetud
hiidkividest Stonehenge’i eelajaloolist mälestusmärki, usutakse
asuvat kõrge energeetilise kontsentratsiooniga kohal.
See
olevat põhjuseks, miks paljud alternatiivusulised inimesed seda paika
pühaks peavad.
Olles muidu igapäevaselt turistidele
avatud, tekib kord aastas kõigil soovijail võimalus koguneda
iidsesse matmispaika päikesetõusu vastuvõtule,
tähistamaks suve pööripäeva, mil päike maale
kõige lähemal asub. Tavapärase väikese külastustasu
asemel on pääs mälestusmärgi juurde prii, kuid
külalised peavad omavastutuslikult täitma mõningaid tingimusi,
kaitsmaks mälestusmärki ning tagamaks meeldivat koosolemist.
Näiteks on keelatud asjade/tegevuste nimekirjas telkimine, lõkke
tegemine, koerte, magamiskottide, klaaspudelite kaasavõtmine, kivide
otsa ronimine jne.
Stonehenge asub Londonist tunniajase
rongisõidu ning veerandtunnise bussisõidu kaugusel.
Sealt edasi omal jalal üle aasade, küngaste ja lehmakookide eemalt
paistvate varemete poole.
Juba hämardudes oli
Stonehenge’i ümbrus rahvast tulvil ning inimesi aina vooris juurde.
Midagi Woodstocki-sarnast. Väidetavalt kogunes sellest iidselt maagilisest
ööst osa saama ligi 30 000 inimest. See oli justkui pooliku
korraldusega hipifest – valgustuse, veeganite toiduputkade ning
hüpermodernsete välivetsude kohaletoomise eest oli küll
hoolitsetud, kuid täiesti tähelepanuta oli jäänud
ürituse muusikaline pool. Tegelikult oli võimendatud muusikat lausa
keelatud asjade nimekirjas mainitud, kartuses et see võib kividele
kuidagi negatiivselt mõjuda.
Kogu meelelahutus oli
jäetud rahva oma teha, siin-seal leidus improviseerivaid musitseerijaid,
nagu isetegevuslased Viljandi folgi ajal. Väga armas, kuid üsna
vähekvaliteetne.
Ebameeldivaks seigaks oli õhtust
varahommikuni kestev, vaheldumisi tugevnev/nõrgenev vihmasadu. Kes
külastajaist üritas kilekottidesse mässituna veidi tukkuda, kes
pidi külma vältimiseks aina musitseerivate gruppide vahet liikuma, et
end rütmis liigutades vähegi soojendada. Parema muusika puudumisel
kõlbas ka krišnaiitide soigumine, hüpnotiseeriv mantra
mõjus pikapeale lausa uskumatult positiivselt! Oli seal nii trummiringe,
improvisatsiooniluulet, niisama karjumist kivimürakate vahel kui ka
beatbox’i, ja iga eneseväljendus läks kaubaks! Kuus tundi keset
pimedat vihmast põldu tuli ju kuidagi parajaks teha! Puudus eestlastele
harjumuspärane jaanipäevalõke, oli vaid kaks kehvakest
metallvõredega hoolikalt ümbritsetud tulekollet, mille
ääres end väheke soojendada sai. Öösel bussid enam ei
sõitnud, nii et auto puudumisel polnud ka kusagile pageda.
Päästee olnuks ilmselt vaid kiirabiauto, mida seal ka arvukalt igaks
juhuks leidus. Üritusel oli sajule vaatamata mõnus meeleolu ning
päris lahe oli koos tuhandete hipidega iidsete varemete keskel
jämmida. Vastu hommikut tuli etendamisele druiidi kombetalituselaadne
performance, või miski, millisena kujutati ette muistset paganlikku
rituaali. Peale kellaajalist päikesetõusu, kolmveerand viie paiku,
millest läbi vihmapilvede küll suurt aimata polnud, oli suurem osa
vapralt öö vastupidanuist juba aldis lahkuma. Esimene buss asus
liikvele kell viis. Kes tuigerdas vaevu püstijalu püsides kodupoole,
kes pidi hommikuks tagasi suurlinna tööle ruttama.