03.04.2009, 00:00
Kanaaride mägist südant vallutamas
Kanaari saared ei pruugi tähendada ainult peomelu ja randu, teab Gran Canaria mägedes matkamas käinud Erkki Otsman.
Gran Canaria, Kanaari saartest populaarseim, on olnud eestlastele nagu
teistelegi põhjaeurooplastele üks meelispuhkekohti. Sinna minnakse
eelkõige otsima päikest, liiva, sooja merevett ning muretut elu,
mis on põhjas sügisel-talvel tõeline defitsiit. Istud
lennukisse, sõidad 6 tundi, lennujaamast veel 30 minutit
bussisõitu ja juba oledki igatsetud kuurordis Playa Del Ingles.
Mulle sai aga kinnisideeks matkata omal käel paar päeva saare
mägiseimas keskosas. Niisiis suundusimegi bussiga lõunakuurordist
Maspalomasest üles mägedesse, jättes selja taha ookeani, luited
ja teised turistid.
Linnulennult merepiirist ehk
kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvasse asulasse Tejedasse
sõidab buss ligi kaks tundi, sest käänuline tee kulgeb
mööda mäenõlvu ning orge. Mõnel pool on
otselangemine bussiaknast oru põhja kuni 500 meetrit, kuid iga kurvi
juures signaali andmine ja ettevaatus on autoõnnetused viinud
miinimumini. Tee läbib maalilisi asulaid: Fataga, Arteara, San
Bartalomé de Tirajana, Ayacata, kõigis neis võiks veeta
päevakese. Meie eesmärk oli aga näha saare kõrgemaid
tippe.
Gran Canaria sümboliks on 1700 meetri kõrgusel
platool paiknev 60meetrine kaljukamakas Roque Nublo (Pilvine Kalju), mille
ümber on võimalik ringkäik teha. Oma matkamarsuudiks
Roque Nublole valime ühe “kuningliku teeraja” (camino real),
mis kunagi kohalike poolt hispaania kuninga auks mägedesse rajati. Veel
praegugi saare keskosast ookeanini tõttavaid munakividest laotud
suhteliselt heas korras “kuninglikke teeradu” on mitmeid, kuid
infot nende trajektooridest on raske kätte saada. Õnneliku juhuse
läbi oli hotellis meid ootamas paber just sellise marsuudi
kirjeldusega.
Jaanauarikuu keskpaigas hakkavad mägedes
õitsema mandlipuud, mis on Roque Nublo kõrval teiseks saare
sümboliks. See suur õitsemine tekitas tunde, nagu oleksime sattunud
Eestimaa maikuusse, sest mandlipuu on lähedane sugulane ploomi-, kirsi-,
pirni- ja õunapuuga. Puude otsas oli veel sügisest jäänud
vilju, mida kivide abil avama asusime. Enne sööma hakkamist tuleb
kindlaks teha, kas on tegemist mõru- või magusmandlipuuga.
Mõrumandlid sisaldavad sinihapet ning nende mõningane kogus
võib inimesele surmavalt ohtlik olla. Tejedas asub pagariäri
Dulceria Nublo, kus valmistatakse mitmeid maitsvaid mandlihõrgutisi:
koogid, beseed, küpsised ning muidugi bienmesabe, mis on purustatud
mandlitest, munadest, suhkrust ja sidrunimahlast koosnev moosi meenutav
maius.
Lisaks mandlipuudele on mäenõlvadel eriti
märgatavad punaste söödavate viljadega viigikaktused.
Kuiva kliimaga on kohastunud ka teised kaktusetaolised sukulendid:
piimalilled ja agaavid, kelle võimsad varred võivad
küündida kolme-nelja meetrini.
Oranžid ja kollased toonid
tuletavad meelde, et aedades on valminud uus saak apelsine ja sidruneid, mis on
talvise päikese käes vähem suhkrut kogunud kui suvised, kuid
mahlased ja maitsvad ikkagi.
Mõni nõlv on
sügavsinine õitsvatest mägilavendlitest, teine tumekollane
metsikutest saialilledest, kolmas hõbehallikas ja kirbelõhnaline
koirohu moodi pujudest. Kõrgusega tulevad juurde kaks suurt puud:
eukalüpt – neid kasvatatakse siin nagu nõukogude ajal
Eestis papleid – ning kanaari mänd.
See Kanaari saarte
endeemne liik on oma suure lopsaka võra, pikkade kohevate okaste ning
väikelapse pea suuruste käbidega tõeline kohalik iludus. Tema
värvikas ja mustriline puit on saarel väga hinna
s, sellest tehakse mööblit, majadele fassaade ja rõdusid.
Linnuhuvilistele on Gran Canaria kindlasti samasuguseks
maiuspalaks kui taimetarkadelegi, sest on ju saar mitmetele liikidele
ainupesitsuskohaks. Meie mägirännakut muutsid oma vahetpidamatu
sirinaga lõbusamaks rohekaskollakad kanaari vindid (need on puuris
peetavate kanaarilindude metsikud sugulased) ning meid jälitav
punastes värvides vahanokk-amadiinide salgake. Ehmatasime
lavendlipuhmaste vahelt lendu grupi meiega pahandavaid berberi kivikanu, kes
aga ruttu põõsastesse peitu pugesid, sest orgude kohal
liuglesid stepi-tuuletallajad ning veelgi kogukamad kaljukotkad.
Nende roaks langevad just kanalised ja ringikalpsavad jänesed.
Kui päike hakkas mägede taha vajuma, siis tuli mõelda
tagasipöördumisele, sest alates seitsmest läheb pimedaks ja
külmaks. Tagasiteel möödusime talust, kus peetavate kitsede,
lammaste ja veiste piimast tehakse juustu, mis maitseb veidi sarnaselt Itaalia
Parmesaniga ning mille pind on maitsestatud kohalike ürtide ja
paprikapulbriga.
Tejedasse jõudes oli kõht matkast
päris tühjaks läinud, kuid linnakese peale laskunud pimedus oli
sulgenud ka kõik selle neli-viis restorani. Hotellipidajanna, kes meid
juba kärsitult ootas (olime selles mäenõlval asuvas
kolmekorruselises talupoja stiilis 11 toakesega võõrastemajas
ainukesed kliendid), ütles, et meil tuleks kiirustada, sest kaheksa paiku
suletakse ka viimane bensiinijaama juures asuv trahterike. Veel hoiatas ta
meid, et me hotelli üksi jäädes mitte mingil juhul lifti ei
kasutaks, sest Las Palmasest tehniku kutsumine võtab palju aega ja
raha.
Söögikohas nimega Fonda De La Tea oli restorani osa
juba suletud, kuid baari ääres libistasid kolm kolme hambaga
austusväärset külameest õlut, osutades veidi karuse
olemisega baaridaami poole, andes nii mõista, kes seal boss on. Meile
avati lahkelt uks ning toodi menüü. Õhtusöögiks
proovisime kohalikke roogasid: eeltoiduks potaje de canaria ehk vesikressisupp
(juurviljasupp kohalikest taimedest, kartulist, kaalikast, ubadest), pearoaks
praetud värske tuunikalaseib ning magustoiduks flan de casa (vanillipuding
kõrvetatud karamellisiirupiga). Keelekasteks manustasime
ümbruskonna viinamarjadest tehtud veini.
Söögivajadused rahuldatud, asusime avastama öist Tejedat. Kuid
kus on inimesed? Mulle meenus lõik Pedro Almadóvari filmist
“Volver”, kus väikelinna sattunud madridlanna öisteks
saatjateks tänavail olid vaid suletud aknaluugid ja vinguv tuul.
Möödusime diskoteegist Albatross, kuid selle tolmunud uksi polnud
avatud vist juba aastaid.