Klass: turist
Aeg: aprill 2009
Hinne:1
Keset südatalve eksib liivatormist räsitud
Nuweiba rannale Delta Airlines’i stjuardess.
Jutuajamises
temaga selgub uudis, et juba mõnda aega teeb Delta (DL) otselende Kairo
ja New Yorgi vahet. Hilisem internetis surfamine näitab, et jänkid
lennutavad reisijaid pisut odavamalt (pilet maksis 700 USD) kui Egyptair, nende
konkurent sellel liinil. Ja mine sa tea, ehk ka veidi kindlamalt?
Kuna mõne aja pärast ongi ees lend Egiptusest
Põhja-Ameerikasse, siis jääbki valik peatuma Deltal. Veidike
toksimist arvutiklaviatuuril ja juba potsabki postkasti elektrooniline
kinnitus, et pilet on olemas.
Ette tõtates võib
öelda, et see on ka viimane asi, mis sel teekonnal libedalt läheb.
Kairo lennujaama terminali sissepääsu järel tuleb kohe
turvakontroll.
Kohvrid pambud lindile, telefon, kell ja muu
metallträni kaussi ning siis nagu vasikas läbi piniseva värava.
Selle taga ootab sind tumedas vormis ja sama värvi taiplikkusega
sõjaväelane. Pead talle näitama piletit või, kui sul on
elektrooniline pilet, lappama läbi tema käes oleva mitu meetrit
paberilehte reisijate nimekirjadega ning osutama seal oma nimele.
Sõjaväelane teeb siis teadja näo pähe, nagu ta oskaks
lugeda, noogutab ja laseb su läbi.
Seejärel, enne
check-in’i letti, võtab su ette Delta turvatöötaja. Neid
on siin rivis mitu, kõik nooremapoolsed egiptlannad, juuksed
sündsalt rättide all peidus ja kivinenud näod ees. Neid kamandab
ja juhib keskmistes kolmekümnendates mees.
“Kus on teie
tagasilennupilet,” küsib egiptlannast Delta
turvatöötaja.
“Mul pole seda,” saab ta
vastuseks.
“Kuidas nii? Ilma green card’ita peab olema
tagasilennupilet,” on turvatöötaja järjekindel.
“Aga ma lahkun üle USA piiri mööda maismaad,
lennupiletit pole selleks vaja,” saab talle öeldud.
Selline keeruline probleem tuleb anda üle superviisorile, otsustab
näitsik ja annab probleemse reisija kanakarja kureerivale kukele. Too
kinnitab juba kuuldut:
“Kui sul pole elamisluba, siis ilma
tagasilennupiletita me sind pardale ei lase!”
“Milleks
selline totrus? Mis voliga te sunnite mind USA-st lahkuma lennukiga, kui ma
kavatsen seda teha mööda maismaad?” saab küsitud.
“See pole minu välja mõeldud,” ütleb turvade
superviisor ja lisab, “võta see telefoninumber ja helista Kairo
USA saatkonda. See on nende nõue.”
Ulatab siis numbri,
mille all nimi Tarek.
“Kuule, see Tarek on egiptlane ja
kindlasti teeb samamoodi omi seadusi nagu sa ise,” saab ta
protestinoodi.
“Ta on USA kodanik!” triumfeerib
superviisor.
Ei hakkagi temalt küsima, et mitmesaja-aastase
ameerika vanaeide Tarek oma kodakondsuse saamiseks pidi ära kosima, vaid
valin numbri.
Tarek on mõistlik ja rahulik mees. Kuulab
ära, et tülikas reisija on käinud USA-s kümneid kordi, nii
tagasilennupiletiga kui ka ilma. Lubab asja uurida ning tagasi helistada.
Helistabki, aga ütleb, et ikka ei mängi välja.
Tagasipilet peab olema.
Siis tuleb superviisor ja annab omamehelikku
nõu:
“Mine osta fully refundable pilet USA-st
ükskõik kuhu ja ma panen su lennukile.”
“Ma
ei soovi kasutada kõverat teed,” saab ta uue protestinoodi.
“Sellisel juhul ma ei saa sind aidata,” vastab ta ja
pöördub minekule.
Väljalennu kellaaeg
läheneb. Vererõhk tõuseb. Kärkida pole kellegi peale.
Egiptus on Egiptus.
Ei aita muud, kui läbi
kontrollväravate reisiterminali tagasi, Delta kassasse.
Kontrollväravad pole aga vastupidise liikluse jaoks disainitud.
Tagasipöörduv kohvrite ja pampudega reisija põhjustab suure
segaduse. Nüüd tuleb appi just seesama superviisor. Seletab midagi
kõige kõrgemale ohvitserile. See saadab väravas olevale
solbanile vaevumärgatava noogutuse ja sulle on roheline tee.
Kassa ees pole õnneks ühtki klienti. Üks müüjanna
lobiseb mobiiliga, teisel on aega. Pileti JFK-st Mexico Citysse saab viie
minutiga. Fully refundable!
Nüüd tuldud teed tagasi.
Uuesti konveierlint, läbivalgustamine, turvavärav ja mitu meetrit
reisijate nimekirju. Jälle teeb solban näo, nagu oskaks ta neid
nimesid lugeda.
Siis juba uuesti kivinenud näoga Delta
turvanäitsik. Seekord koostööaldis. Ilus vale on parem kui halb
tõde!
Küsimused, lõputud küsimused. Mida
tegid Egiptuses, miks just Siinail.
Miks jälle Siinail. Miks
seda ja miks teist? Kui kõik küsimused kord küsitud, alustab
samadega uuesti. Siis on tema osa tehtud ja võid minna edasi check
in’i letti.
Sealne paks kutt ei hakka mitte pileteid vaatama
ega pagasit kaaluma, vaid alustab uuesti küsimustega. Küsib risti ja
põiki. Siis avastab midagi piletil ja viipab kohale küsitlejate
superviisori. Selle sama, kes soovitas osta fake-pileti. Too tuleb, kuulab,
noogutab ja seletab.
Ilmselt piisavalt, sest pagas võetakse
vastu ja vastu antakse pardakaart.
Nüüd tuleb Egiptuse
passikontroll – sa lahkud riigist! Solban võtab passi, uurib
maaletuleku kuupäeva ja hakkab peast arvutama: sittashara, sabatashara,
tamantashara.... 16, 17, 18.
Reisijad on peaaegu kõik juba
läbi, lähevad viimased. Ehk see ei luba solbanil kontsentreeruda ega
taibata, et mu viisa on üle kahe kuu aegunud. See tähelepanematus
läheb Egiptuse riigile maksma ca 30 dollarit, just nii palju on trahv
aegunud viisa eest. Trahv on mitmeid kordi odavam kui viisa pikendamine.
Egiptuse viisa aegumist ei märganud ka ükski eelnev
ülekuulaja.
Nüüd tuleb uus pardakaartide ja passi
kontroll. Kaks naisterahvast seisavad teisaldatavate pultide ees ja uurivad
kõik reisijad läbi. On palav ja umbne. Järjekord ei liigu.
Üks vanem mees astub sammu kõrvale ja hakkab
südantlõhestavalt öökima. See ei kesta kaua, kohe
saab öökimisest oksendamine. Veerand ruutmeetrit, pool ruutmeetrit,
…, kuni umbes poolteist ruutmeetrit kahhelpõrandat kattub
pooleldi seedinud falafeli, kebabi või kurat teab, millega.
Siis nihkub järjekord veidi edasi. Aga vulin jääb kestma.
Kumbki pardakaarte kontrolliv naisterahvas ei näe, kuule ega haista
midagi.
Nüüd tuleb uus asjade läbivalgustamine ja uus
turvavärav. Siin ei tehta enam nalja.
Kamandatakse kohe
kõrvale ja läheb lahti ülekuulamine, et miks nii palju
AA-tüüpi akusid kaasas? Nad saavad vastuseks, et tavaline ja veealune
kaamera ning veealune välklamp tarbivad ühes vahetuses neid kokku
kümme tükki. See vastus rahuldab.
Pommimeheks ei
tembeldata. Aga kuus akut võetakse ära. Ja ülejäänud
neli keeratakse paberisse rulli ja kaetakse mitme kihi teibiga. Kokku näeb
see käkk nüüd tõesti välja nagu pomm.
Nüüd lennuk juba paistab. Aga ei. Pärast turvaväravat ja
lennukini viivat bussi on veel üks ohvitser. Tahab näha jälle
pardakaarti ja passi. Õnneks teda aegunud Egiptuse
viisa ei huvita.
Nüüd tuleb siis buss, mis viib lennukini.
Ja ennäe imet – trapi ees keegi midagi ei kontrolli! Aga see pole
veel kõik. Vaevalt saab istet võetud, kui tuleb raadiosaatjaga
varustatud tüüp ja nõuab pardakaarti.
Vaatab seda,
teatab raadio teel midagi kusagile ja kõnnib minema. Nüüd on
kõik! Kui 12 tundi nonstop-lendu mitte millekski pidada.
Kahjuks ei ole pardal seda Nuweibas kohatud stjuardessi. Temalt julgeks
küsida sellise koguse veini, mis äsja läbielatu mälust
kustutaks.