Marsruut: Tallinn–Tartu
Klass: esimene (155
krooni / 9.90 eurot)
Hinne: 5
Ka rongisõit Tallinnast
Tartusse võib olla maailmareis omaette, eriti minusugusele
riigireeturile, kes Taaralinnas viimased kaks dekaadi käinud ei ole. Ja
ega paljud pealinlasedki sinna vist niisama nädalavahetust veetma ei
sõida. Kui, siis ehk Vanemuisesse teatrit nautima.
Minu
sõidu põhjuseks on kunagise sõjaväekaaslase juubel,
olen pidulikus meeleolus.
Balti jaam teeb sel pühapäeval
natuke närviliseks ja sisendab ohutunnet. Pirukaid osta ei julge, kuigi
kõht on tühi – kahtlen nende väljanägemist
nähes tugevalt nende säilivusaja kehtivuses.
Kassast
piletit ei saa, sest rong väljub vähem kui tunni aja pärast.
Parmud ja kerjused ja mingi kahtlane, niisama ringitolgendav element jaamas
tülitavad igal sammul, seega hoian kätt kiivalt rahataskul, mine tea,
pannakse veel perroonil pihta.
“Onu, on teil ehk kümme
krooni, meil jääb rongipiletist puudu,” läheneb mulle
nooruke neiu, aga tema näost on näha, et puudu jääb millegi
muu ostmisest, sest ta käed värisevad nagu haavalehed. ONU!!! Ma sain
hiljuti küll 40, aga oma arust ikka veel noorepoolne... aga lapse suust
kuuled tõde, nagu öeldakse.
Edelaraudtee esimene klass
on pooltühi – paar rikka papa Tartus õppivat võsukest,
Ipodid peas, keegi soomlane ja üks tore, vana head Tartu intelligentsi
esindav naine oma lapselapsega, kellega ma sõidu käigus hiljem ka
jutule saan.
Stjuardessid see-eest on vana kaardivägi. Nagu
tehnilisest küljest ka rong ise. Nõukogudeaegne, Ida-Saksa
soliidsest metallist kolisev pulman kõigi oma võlude ja
salapäraste lehkadega, mida levitavad inimkehad, üldklassi pinkidel
magavad pohmeluses tudengite sokid, kaasavõetud võileivad, WC ja
diiselkütus. Sootuks midagi muud kui minu alalises elupaigas ja selle
ümbruses ringivuravad kiired ja igavad hi-tech-rongid.
Vavilova, Jekaterina on daam, kes on oma eluajal kindlasti kõvasti
rööpakilometraaži kogunud.
Julgustatuna
kolmeliikmelisest tüdinenud olekuga, slaavipäraselt
mõõduka meigiga tiimist toob ta mulle äriklassi
tervituskingituse – trühvlikompveki pabertaldrikul – ja palub
kenasti äraõpitud eesti keeles tasuda pileti eest. Kuigi hoiatav
kleeps rongi uksel teatab, et kaardiga maksta ei saa, ei kujune sellest
patusest makseviisist mingit probleemi.
“Kas bilet vajalik
teile on?” küsib Jekaterina ja kui vastan jaatavalt, pilgutab ta
mulle seltsimeheliku arusaamisega silma ja lisab: “Nuu, teile makstakse
kinni, jaah!”
Loodan, et kodanik Vavilova foto ripub
Edelaraudtee autahvlil, tema professionaalsus on seda väärt.
Lisaks tasuta ajalehtedele on lauakestel ka värvilised ja
rikkalikud rongimenüüd, kus on salateid ja wrappe ning
võileibu, aga kahjuks on umbes 20 suupistest alles vaid üks –
mozzarella ja tomati kombinatsioon.
Baarileti taga haigutavad
tühjad jahutusriiulid nagu Brežnevi-aegsed toidukauplused. Jooke
õnneks saab, nii lahjasid kui kangeid. 10kroonine kohv on täiesti
joodav kusjuures.
Möödavilksavat juunikuist Eestimaa
loodust imetledes pole sõit sugugi igav. Tapa, Tamsalu, Jõgeva
vist – ja ongi juba peaaegu Tartu. Ja ikkagi kipuvad minule pähe
hoopis teised teemad ja mõtted... miskipärast kinofilm “Jaam
kahele”, lauluke “Kihutab, kihutab, vagun sinine...”,
eesootavad siirad, muhedad ja avangardistlikud tartlased...
Ja
see, kui vahva naine on ikkagi Vavilova, J
ekaterina.
