36 päeva prügihaisus

Hallil kolme erineva avaga kastil, kuhu peaks saama visata eraldi prahi, paberi ja pudelid, jäävad silma kaks silti. Esiteks reklaam, mis tervitab külalisi juulikuisesse Torontosse saabudes, ning teiseks sõnum valgel paberil, mis suurte punaste tähtedega teatab, et ajutiselt ei saa prügikasti kasutada.

Igaks juhuks on juures palve prahti tänavale mitte visata. Jälgides viimast juhtnööri sikutavad hädas inimesed kile eemale ning pigistavad pihku jäänud joogitopsi või jäätisepaberit selle vahelt sisse. Varsti on aga kast ääreni täis ning mõni päev hiljem ümbritseb seda juba kirju prahivaip.

Mööda linnatänavaid kõndides või parki minnes võib ootamatult ninna jõuda kirbe haisubukett, mis peidab endas muu hulgas roiskuma läinud toidujäätmeid ja kasutatud mähkmeid. Kui mööduja mõtleb paaniliselt, miks tal ometi pesulõksu kaasas pole, et nina kinni pigistada, siis linna pesukarud ja rotid rõõmustavad laialilaotatud pidulaua üle.

Käimas on järjekordne linnatöötajate streik, mis tähendab ka prügivedajatele käed rüpes istumist. Seitse aastat tagasi toimunud samasugune töökatkestus kestis vaid kuusteist päeva, mispeale provints sundis kõik tagasi tööpostile. Temperatuur kõikus pidevalt 30 kraadi ümber, mis pani ohtu üldise tervisliku olukorra. Lisaks oli ees oodata paavsti visiiti ja ülemaailmseid noorte päevi. Seekord nii tähtsaid külalisi tulemas ei ole ning Toronto suvi on olnud ebatavaliselt jahe. Nõnda ei anna kumbki pool nõupidamislaua taga kergesti järele.

Peamiseks komistuskiviks on töötajate õigus kanda edasi igal aastal ettenähtud 18 haiguspäeva tulevikus kasutamiseks. Väga paljudele tähendab see varasemat pensionile minekut, linnale aga rahakoti järjest kõhnemaks muutumist. Ajal, mil terve maailma majandus on kriisiolukorras ja Kanadaski inimesed järjest tööd kaotanud, põhjustab selline vaidlus linnaelanikes üksnes meelepaha.

“Ma ei saa nii palju puhkustki kui nemad haiguspäevi!” kurdab nii mõnigi, kes peab leppima vaid kahenädalase hingetõmbeajaga. “Ma lähen hea meelega nende asemel tööle!” teatavad teised, kes juba mitu kuud tulutult uut ametikohta otsinud.

Kanada lehe Globe and Mail ajakirjanik Margaret Wente ütleb:

“Toronto streik leiab sama palju toetust kui haisev skunks piknikul.”

Mida rohkem suureneb äraviimata prügi hulk, mille lehka iga tuulehoog üha kaugemale levitab, seda enam väheneb ametühingute populaarsus. Kui veel mõnda aega tagasi oli üldsus leplik riigitöötajatele jagatud eeliste, parema pensioni ja töötingimuste suhtes, siis nüüdseks on tõusnud nende palgad erasektori omadest kõrgemale. Kui siis alustatakse streiki oma kättevõidetud õiguste eest, tekitab see maksumaksjas pigem pahameelt kui soovi avaldada toetust.

Veelgi enam tuska valmistas elanikele jäätmete viimine ajutistesse prügikogumiskeskustesse, mis avati kahekümne kuues pargis ja väliareenidel. Kõik võinuks toimida hästi, kui piketeerijad oleks lubanud inimesi rahulikult läbi minna. Mõni ootab aga mitu tundi oma järjekorda, sest ametühingud nõuavad kõigilt vähemalt 15minutilist ooteaega. Isegi mehi, kes tulevad ajutisi prügilaid näriliste vastu pritsima, ei taheta esialgu läbi lasta.

“Me oleme valmis kas või sügiseni streikima!” teatab üks sõnakas piketeerija ja seirab kahtlustavalt mu fotoaparaati.

& ldquo;Tegelikult oleksin valmis juba tö&oum l;le minema,” tunnistab pisut eemal seisev tagasihoidliku olemisega noormees. “Mu naine on kodus väikese lapsega, mul on majalaen vaja maksta.

Pean iga päev siia kohale tulema, sest nii saan vähemalt väikese osa palgast kätte.” Umbes kolmekümnest tuhandest streikijast läheb üle poole tuhande tööle tagasi.

Kuid mitte terve Toronto ei olnud prügivedajate streigist haaratud.

Läänepoolne linnaosa palkas juba üle kümne aasta tagasi erafirmad sama tööd tegema. Ainult linna poolt toetatud lasteaiad, basseinid ning laste suvelaagrid ning -kursused ootavad taasavamist.

Üldine pilt Torontost on siiski üllatavalt puhas võrreldes 2002. aasta streigiga. Oma osa mängivad eelmisest korrast saadud kogemused ning linna parem valmisolek. Samas ilmub kui seeni pärast vihma ettevõtjaid, kes alates 4 dollarit koti eest viivad prahi kodust kogumispunktidesse.

Praeguseks on streik läbi ja nädalaga peaks linn rämpsust ja ajutistest prügikuhilatest lahti olema. Linnatöötajatele lubati palgakõrgendust, kuid oma haiguspäevadest peavad nad osaliselt loobuma. Torontolaste kogemused võtab kokku üks noor ema.

“Mul ei tekigi enam palju prahti!” teatab ta peaaegu uhkelt. “Hankisin endale komposteri aeda ja ülejäänud asjadest proovime lastega käsitööd teha. Mul on nüüd hulgaliselt kingitusi jõuludeks valmis! Kindlasti vaatan nüüd hoopis teise pilguga, mida ma täpselt ära viskan. Ei tea, kas peaksin streikijatele selle eest aitäh ütlema...”

Kui streik tõesti nii hästi mõjus, siis suure tõenäosusega jõuabki linn oma 2012. aasta eesmärgini 70 protsenti jäätmetest prügimägedest eemale hoida.