48 tundi Varssavis
Ligi kaks tuhat TripAdvisori lugejat hääletasid Varssavi hiljuti
mingil salapärasel põhjusel Euroopa kõige inetumaks linnaks.
Mul tekkis seda lugedes pahatahtlik himu see väide umber lükata,
kuigi, oleme ausad, mõned Varssavi äärelinnakvartalid on igati
ligadi-logadi. Samas on Varssavil va stukaaluks teatavat sorti mõnus
vibe, nooruslik ja tuntavalt hea energia. Teda vaesekest on ajaloos niipalju
materdatud ja maatasa pommitatud, et juba linna ellujäämistahe
väärib teatavat austust omaette.
Minu tööreisi
sponsorid paigutasid mind elama südalinnas kõrguvasse Marriotti ja
mulle eraldati tuba 30. korrusel vaatega üle kogu linna. Puhas,
tänapäevane mugav hotell jumaliku voodiga, kus ma ärkasin
täpselt samas asendis, nagu magama jäin, mis räägib iseenda
eest. Hommikusöögipuhvet oli maailmaklass, nagu ka teenindus. Kas pan
Raud soovib seda, midagi muud… Ikka pan see ja pan teine…
Minu giid Monika võtab oma tööd tõsiselt ja
linnaga tutvumine on põhjalik. Vanalinn, varemetest uuesti üles
ehitatud, on nüüdseks UNESCO kaitse all, sealsamas kõrval uus
linn, pangad, kaubamajad, klassikaline Varssavi, roheline Varssavi.Päev on
pikk ja aktiivne. Lõunat sööme vanalinna keldrirestoranis
Sekret – laitmatu kvaliteet, maitsvad pierog’id , aina kummardavad
kelnerid. Edasi kuninglikku Lazienki parki, kus lööb välja
poolakate romantilisus: paarikesed istuvad käsikäes tiikide
ääres, õhkavad ja vaatavad luikesid või kuulavad
Chopini iganädalast tasuta vabaõhukontserti. Suures roosiaias on
sellele kuulsale poolakale püstitatud võimas ausammas.
Allesjäänud mõisahooned ja kuninglik orangerie lubavad ette
kujutada, kui võimas ja aristokraatlik Varssavi kunagi oli. Vahepeal
hotelli puhkama, sauna ja olümpiamõõtmetes basseini
ujuma.
Pühapäev algab väljasõiduga linnaossa,
kus asus kunagi Varssavi geto ja leidis aset kurikuulus juutide
ülestõus. Kananahk on ihul, kuigi getost pole peale paari
mälestusmärgi ja muuseumi alles suurt midagi – see-eest on
midagi ikka veel õhus. (Kes on vaadanud Polanski filmi
“Pianist”, saab aru.) Säilinud on ka kunagine jaotuspunkt,
kust rongid koonduslaagritesse sõitsid ja kust kunagi tagasi ei
tuldud.
Edasi katedraali. Statistika kohaselt on 99% poolakatest
usklikud, kuigi mitte kõik ei käi reeglipäraselt kirikus.
Katedraal on kaunis, mängib orel, koor laulab – esiridades
palvetavad härdalt ja kõlavalt lapsed, mitte vanemad kui viie-
või kuueaastased, ma arvan.
Linnas ringi jalutades satume
Monikaga vähemalt viie pruutpaari otsa, kes on tulnud end siin-seal
pildistama. Monika selgitab, et pulmad on Poolas püha üritus, kuigi
abielluda ei tohiks neil kuudel, mille nimes puudub R-täht – see
toob õnnetust ja lõpeb tavaliselt lahutusega. Shoppamine…
Varssavis on kõike! Kuulsaid firmamärke ja Prantsuse
supermarketeid, Dior ja Porsche, antiiki, nimetuid butiike,
suveniiriputkasid, merevaiku ja kitši … kõik avatud seitse
päeva nädalas. Tänavamuusikud kääksutavad
lehtlates-õlleaedades džässimeloodiaid.
Olen
nõus, Varssavi ei ole koht ega pruugi saada kohaks, kuhu paariks
päevaks sõita, aga kui sinna satute, proovige teda avastada.
Kindlasti mitte inetu linn, oleneb, kuidas vaatad ja kas oskad selle linna
võlusid näha.