Suvejutt. Kõrbes kipuvad hukkuma ikka need, kes abi otsima jooksevad, kirjutab Ivo Tšetõrkin. Samas on kõrbehädalistel nüüdseks jäänud vett alles vaid 15 liitrit.
Ivo Tšetõrkin
FOTO: Foto: Kaupo Kikkas
(algus 18. juuni Kohvris)
Kaupo ja Tanel hakkasid arutama meie võimalusi jalgsi kõrbest välja kõndida. Meie viimane ja kõige lähem asustatud punkt, millest olime möödunud, asus umbes ühe-pooleteise autosõidutunni kaugusel - seal ehitati läbi kõrbe rannikuni kulgevat gaasitoru. Olime piki seda mõnda aega sõitnud ning otsinud võimalust teisele poole pääsemiseks, et oma teekonda jätkata, ning paar korda tuli meile vastu ka ehitusega seotud sõidukeid. Seega eeldasime, et kui me selle toruni välja jõuame, siis vähemalt mõne tunni möödudes peaks ikka keegi mööda sõitma. Arutlesime, et kui hakata varahommikul minema, oleksime ehk kohal juba keskpäevaks - s.o pisut enne, kui õhutemperatuur oma haripunkti saavutab. Tanel ja Kaupo olid tee suunas üsna veendunud, mina aga mitte nii väga. Jah, põhisuund oli teada - itta, siis kahe seal kõrguva suurema mäe vahelt läbi ning siis ristuvad meie jälgedega paar aastat tagasi sealt läbi kulgenud Dakari ralli jäljed. Sealt peaksime siis vasakule hoidma ning ühel hetkel oleksimegi kohal. Teoorias.
