Mikk Salu: Reformierakonna julgeolekustrateegia 2015: head ja halvad mõtted

Reformierakonna „Rahvusliku julgeoleku strateegia 2015": uued mõtted, head mõtted, naiivsed mõtted, totrad mõtted

Ukraina muutis kõik. Kui ekskaitseminister Urmas Reinsalu aasta alguses Ameerika Ühendriikides käis ja teatas seal, et sooviks USA vägesid Eestisse, sai ta kodumaalt vastu ainult irvitusi. „Populistlik soovmõtlemine. Kohatu avaldus. Lugesin hämminguga Reinsalu avaldust," rääkis Marianne Mikko (Sotsiaaldemokraatlik erakond). „Võtab ikka muigama küll. Reinsalu ei adu maailmas toimuvat," lisas Toomas Alatalu (Sotsiaaldemokraatlik erakond)  „Olen 99 % kindel, et USA seda kunagi ei tee. Tekitaks suuri pingeid ja oleks selles mõttes ilmselt ebasoovitav," ütles Ants Laaneots (Reformierakond, Andrus Ansipi nõunik). „Rumal ja lühinägelik soov. Lihtsalt uskumatu, et kaitseminister räägib sellist juttu," mõnitas Kristiina Ojuland (Reformierakonna endine välisminister ja europarlamendisaadik).

Möödub mõned kuud ja Saulused muutuvad Paulusteks. Sotsist kaitseminister Sven Mikser maadleb naba paigast, et USA tanke Eestisse saada. Sotsist Riigikogu esimees Eiki Nestor pajatab vajadusest suurendada NATO kohalolekut Eestis. Peaminister Taavi Rõivas räägib söögi alla ja söögi peale, et NATO liitlaste kohaolek peab muutuma püsivaks. Mis nüüd lahti? On siis tõesti asjad muutunud? Või on tegemist ajutise simulaakrumiga enne tagasi pöördumist normaalsusesse?

Eesti Ekspressi kätte sattus (või lekitati teadlikult, et testida, mida kirjapandust arvatakse) Reformierakonna uus „Rahvusliku julgeoleku strateegia". See on sisuliselt valitsuskoalitsiooni 2015 aasta valimisprogrammi julgeoleku peatükk.. (Vahemärkusena, see strateegiapaber ei pruugi olla antud dokumendi kõige viimane versioon. Ilmselt võib seal veel tulla muutusi.)

Esimest korda ütleb valitsuskoalitsiooni juhtivpartei välja, et Eesti kodanike vabadust, heaolu ning turvalisust ohustab Eesti riigi vahetus naabruses asuv agressiivne välisriik. Ei tea mida 20 aastat sama juttu rääkinud Mart Helme selle peale ütleks. Kas rõõmustaks et lõpuks ometi jõuab ka teistele kohale või tunneks kibedust, et kus te varem olite?

Oluline on aga see, et Reformierakond toob julgeoleku niimoodi strateegi nime alla eraldi välja. Kui muidu on julgeoleku peatükk asunud ikka programmi lõpuosas paaril leheküljele, siis nüüd on tegu nii mahult kui sisult hoopis teisel tasemel vaatega. Pole kahtlust, et Reformierakond (ja ilmselt ka IRL) näevad just julgeolekus järgmiste Riigikogu valimiskampaania põhiteemat.

Esimene kord on ka see, et Reformierakond püüan julgeoleku strateegia siduda ühtseks tervikuks. Siin on kõik komponendid kodanike identiteedist ja ühiskonna ühtsustundest, õigusriigist ja kodanikuühiskonnast, kestlikust ja innovatiivsest ühiskonnakorraldusest, Eesti heast mainest, energiajulgeolekust,  NATO ja Euroopa Liidus tegutsemisvõimest, kuni kaitseväe arendamiseni, elanike turvatunde ja vaenulike infomanipulatsioonide mõju vältimiseni välja.

Tehakse palju ettepanekuid. Nende hulgas on uut ja head, aga korratakse ka üle neid mis ammu töös ja nii ehk na tulevad. On ka neid mis panevad kulmu kergitama ja mis on vastuolulised. Piisab näiteks:

• Reformierakond kaalub Rootsi eeskujul Rannakaitse loomist.

Reaalsuses on Rootsi stiilis rannakaitse tegemine nii kohutavalt kallis, et kui seda teed minna, tuleks rahumeeli pooled ülejäänud eesmärgid maha tõmmata.

Muidu on aga ettepanekuid seinast seina

• Reformierakond viib läbi reformid, mis muudavad uute töökohtade loomise lihtsamaks ja odavamaks (tööjõumaksude radikaalne vähendamine) ning Eesti Põhjamaade üheks äri ja ettevõtlusega tegelemise meeliskohaks.
• Seab sihiks Eesti "kultuurilise jooksevkonto" ülejäägi ehk Eesti kultuuriloomingu rahvusvahelise läbilöögi ja -müügi (kultuuriekspordi) suurenemise.
• Maksab alla 35 aastasele vabalt eesti keelt valdavale kõrgharidusega õpetajale palgalisa, kui ta töötab vene õppekeelega koolis.
• Toetab kõigiti 10 miljoni e-kodaniku projekti.
• Toetab Maarjamäele kommunismi- ja natsismiohvrite memoriaali rajamist
• Seadustab topeltkodakondsuse sünnijärgsetele Eesti kodanikele, kel on mõne EL või NATO liikmesriigi kodakondsus
• Väärtustab ja tunnustab riigist rippumatu kodanikuühiskonna kui olulise julgeolekuteguri (hajutatud iseorganiseerumise ja riigivõimu taastootmise võime) edenemist.
• Arendab välja globaalse EESTI-võrgustiku, millesse kuuluvad aukonsulid-ärisaadikud välismaal elavad ja töötavad kaasmaalased ning Eesti sõbrad ning nende ühendused.
• Loob võimalused Eesti, kui digimaailma ärikeskuse tekkeks, et välismaistel ettevõtetel oleks võimalik oma ärid mugavalt Eestisse registreerida.
• Taotleb Euroopa Liidu siseturvalisuse IT arenduskeskuse toomist Eestisse ja on valmis selleks toetama Eestisse uue IT Agentuuri hoone rajamist.

Energia- ja infrastruktuuri osas korratakse üle mõtteid, mida varemgi esitatud. Küll on aga neis tunda suuremat pakilisust. Äkki siis mõned asjad tehaksegi ära.

• Soovib Eesti elektrisüsteemi võimalikult kiiret lahtisidumist Venemaast ja vastavate tegevuste tunnistamist AS Elering strateegiliseks prioriteediks.
• Soovib omandada ettevõttele, milles on riigil kontrolliv osalus, gaasi põhivõrgu
• Toetab uue serverijaama rajamist elutähtsate teenuste juhtimissüsteemide, isikuandmete jt andmebaaside dubleerimiseks ja turvaliseks hoidmiseks ning oluliste andmebaaside turvalist dubleerimist asupaigaga väljaspool Eestit.

Kui jutt läheb aga välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikale selle kitsamas ja kõvemas tähenduses, on prioriteedid strateegilises mõttes need mis alati. Mööndakse küll ka Eesti iseseisvaid tegevusi, aga muidu on ikka NATO, NATO ja NATO.

• Taotleb NATO liitlaste püsivat sõjalist kohalolekut Eestis, eelkõige Eesti õhuruumi, rannakaitse ja soomusmanöövervõime tagamiseks.
• Toetab Eesti aktiivset osalemist NATO, ELi ja ÜRO sõjalistel missioonidel ning Eesti osaluse suurendamist ÜRO rahuvalves. Tugevdab Eesti diplomaatilist võimekust oluliste liitlaste ja rahvusvaheliste organisatsioonide juures.
• Peab oluliseks kõigi NATO liikmesriikide kaitse-eelarvete suurendamist, eesmärgiga ühtlustada see 2% SKT tasemel.
• Peab ohtlikuks mistahes poliitilisi signaale, nagu puuduks NATO-l ja EL-l otsustavus ja poliitiline tahe seista vastu mistahes agressioonile või rahvusvaheliste lepingute rikkumisele, mis võib viia arusaamale, et teatud aja järel võidakse agressiooni tagajärgi aktsepteerida kui „uut normaalsust".
• Tervitab Rootsi ja Soome julgeolekudebatte võimaliku NATOga liitumise üle, toetab NATO partnerluse tugevdamist Soome ja Rootsiga ning loodab peatselt näha neid meie naaberriike ühises kaitsealliansis.
• Ohtude tõrjumiseks vajalike liitlasjõudude vastuvõtmiseks vajaliku laitmatu taristu väljaarendamine.

Iseenesest ei ole selles midagi valet. On tore kui Eesti diplomaadid rahvusvahelistel kohtumistel tuletavad partneritele meelde NATO poolt soovitud 2% künnist. Aga kohati kumab nendes ettepanekutes läbi ka liigne lootmine teiste peale. Mismoodi mahub Reformierakonna julgeoleku võrrandisse näiteks Angela „NATO baase ei tule" Merkel?  Või kuidas veenavad Reformierakonna poliitikud Saksa välisministrit Frank-Walter Steinmeierit, kes hoiab ka Merkeliga võrreldes ülipehmet joont. (Ja mis saab üldse siis kui Saksamaa järgmistel valimistel tulebki Merkeli asemel võimul Steinmeier?) Või miks ollakse koheselt valmis liitlasjõudude vastuvõtmiseks vajalikku laitmatusse taristusse investeerima, aga alles see oli kui Andrus Ansip imestas, et miks pole Eesti suutnud 20 aasta jooksul oma sõduritelegi normaalseid kasarmuid ehitada.

Mõned ettepanekud panevad lausa kulmu kergitama. Näiteks:

• Taotleb NATO liitlaste poolt ühiselt rahastatava vaba ajakirjanduse põhimõtetest lähtuva rahvusvahelise telekanali loomist (a la CNN, BBC) venekeelsena, programmiakendega piirkondlikeks saadeteks.

Esiteks pole see üldse NATO asi ja teiseks, kui Eesti, Läti ja Leedu pole veerand sajandi jooksul ei üksi ega üheskoos tahtnud venekeelsesse meediavälja investeerida, siis miks nüüd peaksid hakkama seda tegema iirlased, hispaanlased või belglased? Kelle maja praegu tegelikult põleb?

Õnneks pole tähelepanuta jäänud ka Eesti enda kaitsevõimekus.

• Hoiab riigi kaitse-eelarve vähemalt 2% SKT tasemel
• Äkkrünnakute tõrjevõimekuse suurendamiseks kahekordistab Scoutspataljoni jalaväekompaniide arvu/elukutseliste arvu või loob uue eliitkomando.
• Arendab välja arvestatava dessanditõrjevõimekuse, hankides selleks tarviliku õhu- ja tankitõrjerelvastuse.
• Loob Eesti mereväele (nii piirivalve- kui kaitseväe üksustele) kaasaegse baassadama
• Täiendab olulisel määral õppusteks ja lahingolukorraks tarvilikku kaitsejõudude laskemoonavaru
• Muudab riigikaitseõpetuse riigigümnaasiumides kõigile kohustuslikuks, riigikaitsekursuste läbimine gümnaasiumis lühendab hilisemat ajateenistuse pikkust (nn Taani mudel) vs suurendab
• Seab sisse tasuta 2-nädalased riigikaitsekursused kõigile soovijatele, kes ei ole ajateenistust läbinud ega kuulu Kaitseliitu.
• Isikutele, kes on teinud gümnaasiumis riigikaitseõpetuse eksami ja läbinud riigikaitsekursused, on ajateenistus lühendatud (dokumendi algses versioonis oli kirjas „ajateenistus on vabatahtlik").
• Edendab Eesti rahvusliku julgeoleku tagamise olulise osana Kaitseliidu võimekust, muuhulgas vaatab üle Kaitseliidu tegevust reguleeriva seadusandluse, sealhulgas relvaseaduse.
• Rakendab programmi Kaitseliidu passiivsete liikmete aktiviseerimiseks (tänaselt 1/3lt 1/2le), tagab Kaitseliidu parema varustuse ja rahvusvahelise koolituse ning rahuajalise hõlmatuse tsiviilotstarbel.
• Rajab Narva Sisekaitseakadeemia praktikabaasi tagades sel viisil aastas vähemalt 100 täiendava sisejulgeolekutöötaja kohalolu Ida-Virumaal.
• Suurendab kiirreageerimisvõimekust omavate politseinike hulka kaks korda (nn roheliste mehikeste tõrjeprogramm)

Soov kodanike kaasata on olemas: riigikaitsekursused kõigile soovijatele, kohtuslik riigikaitseõpetus, Kaitseliidu tugevdamine. Huvitav idee on kaitseväeteenistuses Taani mudeli rakendamine. See tähendab, et need kes läbinud koolis riigikaitseõpetuse ja teinud 2-nädalase riigikaitsekursuse, läbiksid ajateenistuse lühendatult. Näiteks 4 või 6 kuuga. Teoreetiliselt võiks see tähendada, et aastas läbiks kaitseväe teenistuse kaks satsi ja saaks suurendada ajateenistuses käinute hulka. Praktikas võidakse aga muidugi piirduda endiselt ühe lennuga aastas, lihtsalt lühendatud kujul. Oluline on sellisel juhul ka ajastus. Praegu, kas juhuse tahtel või teadlikult, on ju nii et ajateenistus lõpeb kevadel, see tähendab et just enne võimalike provokatsioonide hooaega ( 9. Mai jne) saavutab Eesti kaitsevägi arvukuselt ja võimetelt  oma tipu.

Kaitseväe teenistuse kohustuslikkuse ära kaotamist strateegi viimane versioon enam ei maini, aga selle mõttega flirditi (osade reformierakondlaste poolt) siiski ka nüüd. 

Silma torkab, et pole kaalutud Eesti enda kaitse-eelarve suurendamist. Fraas vähemalt 2% jätab küll võimaluse suurendamiseks, aga täpselt lubada ei taheta või ei julgeta. Ettepanekute sekka on lipsanud ka totrusi - kiirreageerimisvõimelised politseinikud kui roheliste mehikeste tõrjeprogramm. Krimmist tuntuks saanud „rohelised mehikesed" olid Vene erisõjaväelased ja nende vastu saata politsei, hmm. „Halloo, kas politsei kuuleb. Teate, Vene sõjavägi ründab, tulge kutsuge nad korrale".

Meenub Marie Antoinette „Kui leiba pole, sööge siis kooki", aga pigem on asi selles et julgeolek pole lihtsalt kunagi olnud Reformierakonna teema. Nad pole selle peale varem eriti mõelnud, pole süvenenud, neil pole endal piisavalt eksperte. Maksu- ja majanduspoliitikas poleks nad kunagi selliseid lapsusi läbi lasknud.

Kokkuvõttes ei teagi, kas ja mis muutuma hakkab. Reformierakonna Rahvusliku julgeoleku strateegia pakub palju. Nad on kokku kogunud hulgaliselt viimastel aastatel kaitseringkondades liikunud ideid. On näha, et Reformierakond mõtleb selle teema peale intensiivselt.  On see aga strateegiline pööre. Või lihtsalt ajutine pinnavirvendus tavapärase „kõik on korras", „NATO kaitseb" ja „ei juhtu midagi halba" kohal. Ei tea.