Genka: "Ja mille eest peatoimetaja palka saab?"

"Peatoimetaja peab ainult vaatama, et see inimene, kelle nekroloogi ta avaldab, oleks kindlasti surnud, kui ta on elus, ja juhtub oma nekroloogi lugema - vaevalt see kõik talle meeldib, mis seal öeldakse!"

See lõik on on Toomas Kalli näidendist "Karistai ja Lorelei", milles Richard Sagrits ja August Alle 1950. aastal Karepal viina võtavad. Vastasin eelmisel nädalal samamoodi mõnele oma tuttavale, kui nad küsisid, et mis ma seal Ekspressis nüüd teen. Mu tegelik soov oli sellele numbrile midagi juurde anda. Ehk mitte Alle moodi nekroloogide jaoks inimeste pulssi katsuda, et kas on elus või surnud, vaid panna see pulss natuke teises rütmis tööle. Kui rütm meeldib, on kõik hästi, kui ei, siis on asjad veel halvemini kui enne. Õige rütm on mu arust üldse kõige tähtsam ja olulisem asi universumis. Vähemalt mina arvan nii.

Tegelt, kui nüüd päris aus olla, siis ma ei taha midagi arvata. Ma arvan, et meie probleem ongi see, et kõik kogu aeg arvavad kõikidest asjadest midagi. Selline tunne, et meil on Eestis ühe elaniku kohta kõige rohkem arvajatest arvamusliidreid, eksperte, spetsialiste, asjatundjaid jne. Jutumärkides muidugi. Kuidagi liiga lihtsalt hakkavad inimesed neid, kes ninasõõrmeid ja kulme liigutades hooga kogu aeg arvavad, geeniusteks ja multitalentideks pidama - kelle käest aina küsitakse ja kes kujundavad üldisi ja täiesti valesid ühiskonna seisukohti. Ka Eiki Nestor rõhutas Riigikogu avaistungil peetud kõnes, et me hoiduks igasusugustest mõtlematutest ekspertarvamustest Eston Kohveri teemadel. Ma kutsun üles hoiduma neist ka teistel teemadel. Me oleme kõik palju lollimad, kui me arvame. Ma tean, see on jube raske, aga for päriselt: kedagi ei huvita su arvamus. Seega tee sina ka seda.

AGA MITTE TÄNA. TÄNA ON MEIL EKSPRESSI GENKA JUUBELINUMBER!!! Ja me toome SotsMed-ägisemise siia lehte! Me toome plangufolkloori ja muralipläma otse paberväljaandesse! Me paneme stencil-tarka ja tag-filosofeerime kõigil lehekülgedel. Sest nii on fun!!! Ahjaa, selle kõige tähtsama asja oleks peaaegu ära unustanud: mu mitteekspertlik arvamus ütleb, et me peaks kõik igasuguste Double Low-Fat Macchiato'de asemel olulise sõõmu chill the fuck down'i jooma ja natuke rahulikumalt neid asju võtma ja funnima! Me kõik. See on jube, kui loll inimene püüab liiga tõsine olla, ja hoidku jumal, kui ta veel aktiivne ka on. Ja nagu ma ütlesin: lollid oleme me mingil oma eluhetkel kõik. Multigeeniused elavad vaid Twitteris või kuskil seal. Niisiis: võtke aeg maha ja lõbutsege veidi rohkem.

Juhtkirja ja mu mõtte lõpetamiseks sobivad hästi Boutros Boutros-Ghali sõnad: Put down your guns and listen Bob Marley!'

Genka
Peace! Hoidke sitt reaalne & listen Toe Tag