Meil on peale tulnud pehmode põlvkond. Kas kaitsevägi teeb neist mehed või tapab nende iseloomu?

Pehmo võib samas olla väga hea nupulevajutaja. Ta pole lihtsalt mees, kes lammutab lahinguväljal. Seda on sõjaväelastel väga raske mõista, nad tahavad üleval hoida oma matšo-kultuuri.

Kui olin noor psühholoog ühes sõjaväeosas, sattus minu juurde üks ajateenija. Ta oli tuim, ei reageerinud millelegi, teda oli seal vaimselt tambitud ja tümitatud üht- ja teistpidi. Tema silmad olid poolkinni ja ta kordas ühtsama lauset, mille oli pähe õppinud. Pärast mõningaid protseduure sai ta sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks kuulutatud. Ta oli põllumees, teadis täpselt, millal külvata-lõigata. Ta oli ette valmistatud eluks, milleks sobis, ilmselt valmistus ta talu üle võtma. Ma ei saa öelda kätt südamele pannes, et ta pärast kaitseväekogemust eluga samamoodi toime tuli.

Ma ei tea, kas meil on õigus sel moel kaitseväes poisse meheks teha. Mõni inimene ei sobi sõjaväkke.

Pikemat intervjuud loe juba värskest Eesti Ekspressist!

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega