Kairi Prints: Iha mõttetu järele ehk oletuste kultuur

Üldiselt arvatakse, et igav on inimesel siis, kui tal pole midagi teha. Lisaks sellele, et igavuse teema on mulle alati eriti igav tundunud, on igavus tundunud võimatu – mis mõttes pole midagi teha?

Aga mingil hetkel avastasin, et mul esineb tihti seisund, millel oleks nagu kõik igavuse 

tunnused

, aga puuduvad igavuse 

tingimused

.

 

Ehk siis mul on kohutavalt palju teha, aga ma ei tee midagi – see on muidugi tavaline seisund ja esineb enam-vähem kõigil inimestel, aga seda pole osatud igavuseks nimetada. Kuid tunnuste järgi saab aru, et tegelikult just seda ta on. Vaevasin selle anomaalse nähtuse kallal tükk aega pead ja siis jõudis kohale – minu igavus ei tule sellest, et kõik tundub mõttetu, vaid sellest, et kõik tundub mõttekas. Selgitan. On mingi tähtaeg. Ütleme, et homme hommik. Ma pean saama hommikuks valmis mingi loo ja tean, et saan ka. Nii on kõik see aeg, mis mul homme hommikuni jäänud on, üleni mõttekas. Ma pean mingil hetkel hakkama kirjutama. Mitte et see mulle ei meeldiks, see on peaaegu et parim asi, mida teha. Aga alustada on raske, sest mul on kogu võimalikkus, aga ma pean aktualiseerima ühe konkreetse asja. See idee iseenesest on tapvalt igav.