Aavo Kokk: Meie alkeemikud
Charlesi raamatus on tegelasteks leidurid, äriinimesed, tippjuhid, ühistegelikud liidrid ja teised ärksad inimesed. Ta kirjutab eelkõige ettevõtliku meelelaadi olemusest. Aasta Ettevõtja konkurss on selles osas piiratum - siin võistlevad inimesed, kes on oma raha ja sissetulekuga riskides loonud ärisid ja organisatsioone ning annavad teistele inimestele tööd.
Ometi tahan liikuda Charles Handy visandatud rajal. Mõistes Eesti inimeste ettevõtlikkuse alkeemiat, saame ka seda konkurssi ja sealt läbi astuvaid inimesi kaeda selgema pilguga.
Võiks öelda, et esimesed olid need, kes laatadel suhkruvatti keerutasid. Kuid enne neid olid ju kümned, kui mitte sajad perekonnad, kes müüsid Leningradis omakasvatatud kurke. Olid need,
kes koduses garaažis sättisid autosid, ja need, kes õmblesid rohelisest presendist teksalaadseid pükse.
Eestis oli ettevõtjaid ammu enne seda, kui käsumajandust tuunida soovinud Mihhail Gorbatšov kogemata turumajanduse tekitas. Osa, nagu viidatud,ajasid turuäri perekondlikult. Teised
majandasid riigifirmasid, aga ka seal oli vaja ilmutada ettevõtlikkust.
Kolmandad said ettevõtluskogemuse rahvaürituste organiseerimisest. Tartu maraton, Ilvesteade ja teised. Need olid ju isemajandavad - osalejatelt koguti raha, teenused osteti sisse, kasumist maksti tiimile palka ja koguti reservi järgmisteks üritusteks.
Nüüd oleme Eestis turumajandust pidanud varsti 30 aastat. Osa firmasid kamandab juba teine põlvkond. Ka selle aasta konkursil oli ettevõtteid, kus tütred ja pojad on ametis vanemate kõrval või juba ka nende asemel. Ilmselt on Eestis juba ka firmasid, kus kolmaski põlvkond on juhtimisse haaratud. Esialgu mänguliselt, aga küll tuleb ka tõsisem aeg.
Oleme läbi teinud kolm suurt kriisi. Esimese siis, kui Jeltsin 1991. aasta alguses tooraine hinnad lahti laskis, mille tulemusena suurem osa suuri Eesti ettevõtteid olematusse pühiti. Teise siis, kui aastatel 1997-1998 Venemaa majandus taas kokku kukkus ja sinna kaupa müünud Eesti firmad haleda laksu said. Kolmanda äsja, kui maailmamajandust tabas üldine usaldamatus ja pangad püüdsid kohe kogu välja laenatud raha tagasi saada.
Eesti majandus on iga kord saanud tagasilöögi, kuid ikka oleme tulnud suurele teele tagasi. Ja kõvemana kui varem. Peale kõige muu oleme aastast 1992 olnud Euroopa kõige kiiremini
kasvanud majandus.
Eks väike majandus suuremate rikaste riikide kõrval ongi eelisseisus. Tabas ju viimane kriis kõiki võrdselt. Mida teeb aga Soomes töötuks jäänud inimene? Ostab toitu sealt, kus on odavam - Eestist.
Mida teeb Rootsi tootmisettevõte, kes peab kulusid kärpima? Vaatab ringi, kus saaks odavamalt toota. Ja üks esimesi kohti, kuhu ta asja uurima tuleb, on naaberriik Eesti. Minu juhitav firma haldab hulka tööstushooneid Eestis ja peaaegu iga nädal uuritakse, kas saaks tootmispinda rentida.
Mida teeb Saksa masinatootja, kelle tellimused kahanevad? Otsib Hiina asemel kohta, kust ta saaks lühema etteteatamisega tellida väiksemaid partiisid komponente. Otsib lähedalt ehk
Euroopast. Otsib riikidest, kus osatakse toota, kus tuntakse kella ja kalendrit ning kus tehakse valmis täpselt see asi, mida telliti.
Kõik see on aga võimalik tänu ettevõtlikule vaimule ja võib-olla on ka ettevõtlik vaim Eestis endiselt ergas tänu nendele kriisidele. Ikka on vaja leida uusi ostjaid ja uusi lahendusi. Aasta
Ettevõtja konkurss tõendab seda ikka ja jälle - igal aastal on konkureerinud ka vanad ja tuntud firmad, kes on alles mõni aasta tagasi algatanud mingi täiesti uue äri.
Sellega aga asi ei piirdu. Igal aastal on võistelnud Aasta Ettevõtja tiitli pärast mitu uuseestlast. Need on välismaalased, kes on otsustanud äri püsti panna Eestis. Vaatamata sellele, et kliima on meil nagu on, lennuühendus on tagasihoidlik ja tööjõudu napib. Aga nad tulevad ikka, sest Eestis on lihtne asju ajada. Palju lihtsam kui kus iganes mujal.
IT-keeles kutsume seda ID-kaardi rakendusteks - kodanik ei pea käima mööda asutusi. Ta saab asja aetud kiiresti arvuti abil. Kuid siin on sees hoopis enamat - Eesti IT-rahvas on pannud
omavahel suhtlema andmebaasid, millele ligipääsu kontrolliksid muidu bürokraadid ja kus ooteajad oleksid kuudes. Eestis juurutatud ID-kaardi rakenduste süsteem on nii unikaalne ja kütkestav,
et seda korra kogenud inimesed ei taha loobuda.
Kogu see valdkond on omakorda loonud hulga ettevõtteid, kes süsteemi loomiseks on panustanud ja kes nüüd oma kompetentsi ekspordivad. Mõni nendest on Aasta Ettevõtja konkursil osalenud, kuid suur hulk veel ei ole. Firmad alles kasvavad ja tegemist on ka kole palju - konkurssideks pole aegagi. Lähiaastatel näeme Aasta Ettevõtja konkursil ilmselt palju firmasid, mille on sünnitatud Eesti ID-kaardi ökosüsteem.
Aasta Ettevõtja konkursile jõuavad ettevõtted, kes tahavad sellel konkursil osaleda. Osa kandideerivad ise, osa kutsuvad kandideerima korraldajad. Kuid ikka on kõige taga ettevõtja otsus
ennast näidata ja riskida sellega, et ta ei saa esikohta. Mõnikord on ettevõtja just kaotuse kartuse tõttu kandideerimisest loobunud, kuid seda siiski harva.
Vähemasti selle konkursi põhjal võib täheldada, et ettevõtja ei karda kaotada. Kui ta on kord avalikkuse ette astunud, siis tahab ta innukalt jutustada oma lugu. Ning nagu me teame - kõik head lood lähevad korda. Nii nagu üks muinasjutt pole parem kui teine, pole ka ühe ettevõtte lugu teisest viletsam. Kõik sõltub sellest, kui hästi see lugu on jutustatud.
Ja tippu jõudmiseks pole palju vaja. Igal aastal on edukalt konkureerinud ettevõtjaid, kes on oma äriga alustanud vaid mõni aasta tagasi. Ettevõtlus algab otsusest riskida. Juht alustab projektiga
siis, kui eelarve on paigas ja raha olemas. Ettevõtja alustab enne seda. Vaadake endasse ja silmitsege kaaskondsete tegemisi ning otsustage, kas seal on ettevõtja materjali või mitte.
