Andrei Ivanov - (Ne)nužnõi tšelovek
Pisikese kodakondsusskandaali sisse sattumine on kõige iroonilisem asi, mis eestivene kirjaniku Andrei Ivanoviga (43) üldse juhtuda sai.
Aga nii see läks. Tallinna Ülikooli rektori Tiit Landi ettepanek anda kirjanik Andrei Ivanovile eriliste teenete eest Eesti kodakondsus tekitas tormi veeklaasis, vastuseks (loomulikult) kultuuriministri ebalev „ei“. Ametlikust vastusest jäi mulje, et kodakondsuse andmise riiklik plaan on tähtsam kui elavad inimesed ja head mõtted. Plaan on vanem kui meie!
Sest iseenesest on rektori mõttel jumet. Andrei Ivanov kuulub praegu parimate Eestis tegutsevate kirjanike hulka, ta on viljakas autor parimas eas, tal on Venemaa tohutul raamatuturul menu, ta on regulaarselt Venemaa Bookeri auhinna lühinimekirjas ning ta kirjutab Eesti jaoks olulistest asjadest teravalt ja humanistlikult.
Halb on aga see, et koos kodakondsuse kinkimisega sattus kirjanik surve alla – et noh, räägi välja, kas tahad Eesti kodakondsust või ei teha? Kirjanik vastab saladuslikult, et kui pakutakse, siis ära ei ütleks. Ja kuidagi jääb täiesti kahe silma vahele, et ta on ise oma elu peremees ega sõltu kuidagi ametnike suvast. Kui Ivanovil on mugavam halli passiga liikuda nii Euroopas kui Venemaal, siis pole see kellegi teise asi. Ja kui ta soovib endale Eesti kodakondsust, siis langetab ta valiku ise.
Siia ongi koer maetud. Eriliste teenete eest pakutud Eesti kodakondsus on eestlase silmadega vaadatuna nagu mingi eriline jõulukink, mille peale peaks venelasel suu hakkama vett jooksma nagu koeral, kes näeb vorstirõngast. Juba iseenesest on see mõte alandav.
Siin on õige aeg pöörduda Ivanovi loomingu poole, sest just kodakondsuse omamine või puudumine ja selle ümber keerlevad teemad moodustavad tema loomingu keskme, vaata kuidas tahad. „Hanumani teekond Lollandile“ (ek 2012) ja „Bizarre“ (ek 2014), romaanitriloogia kaks esimest osa kirjeldavad Eestist nõukogude aja lõpus lahkunud Jevgeni seiklusi Taanis illegaalse immigrandina. NSV Liidu kodakondsust enam ei ole, Eesti kodakondsust pole ja elamisluba Taanis ka pole. Seiklused manduvad mõttetuks vegeteerimiseks, joomise ja kanepikimumise ülimaratoniks, mille taustaks on lakkamatu hirm riigist väljasaatmise pärast. Kõikjal ja kõikidele „võõras“ olemine on nagu ajusse torgatud nõel, mis Ivanovi tegelasi vaevab. Romaani „Harbini ööliblikad“ (ek 2013) tegevus toimub kahe maailmasõja vahelises Eestis. Peategelane saabub vanematega Eestisse koos Loodearmee jäänustega, elab üle Eesti ajaloo häbiväärse etapi, kus Loodearmee liikmete ja nendega kaasas olnud pered jt bolševike eest põgenenud inimesed jäetakse eesti ametnike poolt külma, nälja ja tüüfuse-epideemia kätte surema. Peategelane kunstnik Boris Rebrov ei leiagi oma kohta esimeses Eesti Vabariigis, ta elab vene emigrantlikus maailmas masendavat varjuelu, tundes end alati võõrana ja lahkub enne järgmist sõda laevaga Rootsi.
Romaan „Peotäis põrmu“ (ek 2011) räägib pärast seitsmeaastast Skandinaaviast viibimist Eestisse naasnud noormehe kohanematusest Eesti Vabariigi, vahepealsete muutustega ning lõputult kõiki ja kõike kiruva venekeelse kogukonnaga. Viimaste mentaliteedi võtab kokku üks tegelane: „Mul on perfektne eesti keel, sinine pass, ma kirjutan paremini mõnestki oma eestlasest kolleegist./ - / Kuid ametiredelil ma kõrgemale ei liigu ega hakkagi iial liikuma, aga vaat tema, küll vigadega kirjutav, kuid eestlane, tema liigub. Ja nii on see siin igal pool. Nõukaajal sellist jama ju ei olnud. / - / Varsti saab viisteist aastat, aga meie oleme nende jaoks ikka veel okupandid. / - / Pensionisambasse ma ei usu, Venemaale sõita samuti ei taha. Seal on meid kõige vähem vaja. Niigi on Venemaa meid maha jätnud, munes nagu kägu võõrasse pessa. / - / Sellepärast räägingi, et peaksin kusagile sõitma. Ainult et kuhu?“ Selle küsimuse peale peategelane vaikib. Sest ta juba teadis – ära sõitmisel pole mingit mõtet, sest puudu on tuleviku perspektiiv, aga seda ei leia ei Eestist ega kusagilt mujalt.
Antropoloog Michelle A. Parsons kirjutab raamatus „Dying Unneeded“, et koos nõukogude süsteemi kokkuvarisemisega hävis ka nõukogude inimesi ühendanud informaalne sotsiaalne võrgustik, kus inimese positsioon ametlikus hierarhias määras ära tema väärtuse teiste inimeste jaoks. Olla „kasulik inimene“ (nužnõi tšelovek) tähendas pideva defitsiidi tingimustes võimalust vahetada mingeid oma töökohast varastatud materjale või mitteametlikke teenuseid teiste vastu. Mida rohkem võimalusi, seda kasulikum inimene. Varises süsteem, kadus koos sellega võrgustik ja miljonid inimesed osutuseid korraga kasututeks (nenužnõje ljudi). Mitte kodakondsus, vaid tunne, et oled kellelegi teisele vajalik, teeb elu inimvääriliseks.
Andrei Ivanov on väga kasulik inimene, sest ta avab lugejate silmad ebameeldiva tõe ees. See, et ta bürokraatiale on mittevajalik, ei pane imestama.
