Toivo Tänavsuu: Inimesed nälgisid, prügikast täitus gurmeetoiduga

Läinud nädalavahetusel kogus Toidupank üle Eesti toiduannetusi. Jõulukingijahil inimesed pistsid panga kogumiskärudesse makarone, kaerahelbeid, komme, küpsiseid, riisi ja muud. Pensionärid veeretasid peos sente, kuid ühe paki makarone jaksasid paljud neistki annetada.

Sajad kilod värsket kraami rändas vabatahtlike jõupingutusena peredesse, kus kõhud pole alati täis. Tubli pingutus, üllas eesmärk.

Tuleval laupäeval kogunevad pealinna kodutud ja vähekindlustatud Oleviste kirikusse, et saada üks korralik jõulukõhutäis ning kuulata sulnist muusikat. Kiriku ummistavad sajad inimesed – ja mitte ainult asotsiaalid –, kes on püsikunded linna supiköökides, saamaks oma ainsat sooja kõhutäit päevas.

Jällegi ootab Oleviste Hoolekanne linnarahvalt toiduabi: küpsetisi, võileibu, pirukaid jm. Eelõhtul läheb lahti suur vaaritamine. Varasematel aastatel on väga erineva taustaga inimesed kodutute pidulauda varustanud. Ja peo lõpuks pole järel ühtki leivaraasu ega kuklirosinat.

Soovitan kõigile: minge kõik sinna peole, laiendate oluliselt oma silmaringi. Aidake neile inimestele kandikutel toitu serveerida ja pange tähele, mida tähendab nende jaoks üks kiluvõileib, singipirukas, isegi hädine mandariin.

Ja nüüd suundume linna glamuursemasse kvartalisse. Tornimäel asuvas Swissotelis (peakontor Šveitsis, omanikud Saudi Araabias ja Kataris) on ühe ürituse osalejaile kaetud luksuslik buffet-laud: heeringasalat, kanamaksapasteet pohlamoosiga, marineeritud punapeet, küpsetatud tursk aniisi-porgandipüreega, küpseõunad kaneeliga, šokolaadi-brownie’d jne. Süüakse isukalt, kuid pool toitu jääb alles.

Uhke söömaaja kinni maksnud peremees küsib hotellilt: kas selle saaks kaasa pakkida? Ei! Võiksin selleks ka karbid tuua. Ei! Karbid saaks kas või Balti jaamas laiali jagada, või siis Olevistes, supiköökides, kus iganes… viiksin koju külmkappi? Ei! Ootate ehk natuke buffet’ kokku pakkimisega, kutsun kolleegid sööma? Ei! Juhataks inimesed tänavalt tasuta sööma? Ei!

Ei, ei, ei, teatab Swissoteli prantslasest köögimänedžer, kellel on sellest kõigest muidugi “väga, väga kahju”. Äkki isegi piinlik.

Ka tema ülemus ütleb ei. Ja ülemuse ülemus. Miks?

“Meil on omad reeglid!”

Ja mida tehakse selle maitsva ja värske toiduga, mida on alles tuhande euro eest või rohkemgi?

“Me viskame selle minema. Reeglid on sellised…”

Hea jõuluvana! Ära too sel aastal mingeid mõttetuid asju. Palun kingi inimestele sel aastal hoopis mõistust. Ja palun, tee ruttu.