Juhtkiri: Inimlikkuse vastu
Ütle siis veel, et meid juhivad kalkuleerivalt külmad, programmeeritud robotid. Inimlikku on palju tunda olnud: võimuga kaasnevat uljust peaministris (Tallinna TV vastu astudes ja Ämari lennuväljal reklaamklippi tehes), pealiskaudsust ja hinnangulisust (Urve Palo esmastes väljaütlemistes praamihanke ja Estonian Airi kohta). Ebakindlust ja argust (Urmas Paeti kõhklemises europarlamenti mineku üle). Kibestumist ja kättemaksurõõmu (Jürgen Ligi Facebooki-postitustes). Pettumust ja viha (Igor Gräzinis pärast europarlamendi kohast ilma jäämist). Enesedistsipliini puudumist sotside otsuses aasta enne valimisi koalitsiooni minna. Yolo-elujanu Evelin Ilvese suvises peoõhtus. Siirust Lembit Kaljuvee hääletamises kooseluseaduse üle. Headust keskerakondlase Stalnuhhini ja IRLi Ergma ühistes ponnistustes aidata väikelaps Venemaale ravile. Reaktsioonilisust poliitikute valmisolekus Ekspressi päringu peale hakata divesinikmonoksiidi kasutusele päitseid pähe panema. Kergendusest oksendamist suure summa kaduma läinud sotside sularaha taasleidmise üle. Tüdimust Siim Kallase eksprompt kannapöördes. Viimse hingetõmbeni võitlust Edgar Savisaare otsuses hoida kinni erakonna peaministrikandidaadi kohast. Ei-tea-mida asekantsler Raul Oreshkini improvisatsioonis pudeli vahuveini, jäätise ja päikesekreemiga. Jäärapäisust ja eneseunustamist. Ärategemisjanu ja kättemaksurõõmu. Soovi endast märk maha jätta. Riskijulgust ja laiskust. Edevust ja silmakirjalikkust. Usaldust, hoolivust ja muretsemist.
On see inimlikkuse comeback poliitikas? Vähesel määral. Mida rohkem räägitakse poliitika professionaliseerumisest ja valijast võõrdunud poliitikutest, kelle otsustega lihtinimene suhestuda ei oska, seda enam püüavad poliitikud „paista“ inimestena, näidata - või siis vähemalt mitte eriti varjata - oma inimlikku palet Kroonikas, tantsusaates, sotsiaalmeedias. Osaliselt on tegemist kindlasti kalkuleeritud inimlikkusega, paranenud poliittehnoloogilise tajuga, et inimesed otsivad poliitikuid, kellega oleks võimalik samastuda. Teiseks ongi sotsiaalmeedia ja üldine meediaplatvormide kasv aidanud kaasa sellele, et kõike on rohkem näha, iga virvendust, iga kõhklust. Võimalik, et kolmas põhjus on, et meil ongi poliitikute seas täna vähem neid, kes oma inimlikke emotsioone alla suruda või peita suudavad.
Kas me aga ikka tahame näha nii palju inimlikku käitumist riigijuhtimises? Osa sellest on ju hullem kui eriti halva maine pälvinud animaalsed instinktid! Osa sellest, mis inimlik, võiks neile ju ehk jääda võõraks. Inimlikud nõrkused, mis ka kõige tublimatel meist kaasas käivad meie eeskujulike, ka kahtlemata inimlike, iseloomuomadustega. Rohkem inimlikkust poliitikas saame soovida ainult siis, kui selles, mis on paratamatult inimlik, on vähem kadedust, laiskust, viha, edevust ja muid surmapatte. Inimlikkust defineerime meie, inimesed. Sellele, et inimlikkus oleks just niisugune, vähem nõrkustest ja rohkem tugevustest rääkiv, saame aga igaüks ise iga päev ja iga aasta natuke kaasa aidata.
