Ilmar Raag: psühholoogilise kaitse kohalt on üks suuremaid riske poliitikud
Äsja valitsuse psühholoogilise kaitse nõunikuks saanud Ilmar Raag räägib, mida võinuks teha poliitiliselt tundlikel juhtumitel, nagu Giulietto Chiesa väljasaatmine, Steven Segali laulma kutsumine, Nõukogude sümboolikaga klassifotod, Peep Ilmeti “Taandujad” laulupeol, rääkimata haakristiga provokaatoritest ja NATO nõrkustest.
Mõni nädal tagasi viidi kirjanik Andrei Ivanovi kodakondsuse teema valitsusse. See tühine teema läks ootamatult kuumaks ja vastuoluliseks. Kas sellised asjad lihtsalt juhtuvad või keegi juhib neid asju?
Seal toimub mõlemat. Rumalal juhusel on pidevalt väga suur roll. Von Moltke ütles kunagi, et ka parim plaan ei pea vastu kohtumist vaenlasega. See on laiemaks kommentaariks, Ivanovi kodakondsuse teema on eraldi asi. Esiteks: tegemist on tõepoolest hea kirjanikuga. Teiseks: talle kodakondsuse mitteandmine oli psühholoogilise kaitse vaatenurgast öeldes minimaalselt kehv kommunikatsioon ja maksimaalselt öeldes lihtsalt üks ämber.
Oleks talle võinud selle anda ja asi vask?
Jah.
Mida arvate Yana Toomi ettepanekust pikendada koolivaheaega õigeusu jõuludeni? Venelaste vaatenurgast on see normaalne, suur osa eestlasi aga näeb selles vastumeelset sammu kakskeelse riigi poole.
See on asi, mis ühel hetkel peaks olema, pateetiliselt öeldes, rahva otsus. See saab juhtuda siis, kui sellel on rahva enamuse toetus. Lihtsalt sellepärast, et kellelgi tuleb mingi mõte, ei saa seda vastu võtta. See lõhestaks ühiskonda.
