Rene Toomse: Kus tehti viga? Lääne ja radikaalse islamismi konflikt

Massimõrv Charlie Hebdo toimetuses Pariisis eelmisel nädalal ei ole isoleeritud intsident. Samuti ei pruugi see olla al-Qaida või Islamiriigi otsese juhtimise ja osalusega sooritatud täpsusrünnak. Samavõrd ei ole see koletu kuritöö tõenäoliselt vaid asi iseeneses ega suunatud lõppeesmärgis islamit solvanud karikaturistide karistamiseks. Toimunu ja toimuva juurpõhjused on siiski palju sügavamal.

Massimõrv Charlie Hebdo toimetuses Pariisis eelmisel nädalal ei ole isoleeritud intsident. Samuti ei pruugi see olla al-Qaida või Islamiriigi otsese juhtimise ja osalusega sooritatud täpsusrünnak. Samavõrd ei ole see koletu kuritöö tõenäoliselt vaid asi iseeneses ega suunatud lõppeesmärgis islamit solvanud karikaturistide karistamiseks. Toimunu ja toimuva juurpõhjused on siiski palju sügavamal.

Lühidalt statistikast. See ei ole esimene surmav rünnak radikaalse islamismi järgijate poolt lääne ühiskondade vastu. Rünnakuid toimus juba enne kurikuulsaks saanud 9/11 kaksiktorne. Suuremat kajastust on leidnud veel Madridi pommirünnak rongides 2004. aastal ja Londoni metroo plahvatused 2005. Kuigi varasemad meetodid erinevad läinud nädalal toimunust, ühendab neid üks selge tegur – need on sooritatud inimeste poolt, kellel on radikaalsed religioossed vaated, mis vastandavad islami kõigile teistele usunditele ja kultuuridele. Sellised intsidendid ei ole üksikjuhtumid, neid toimub või püütakse toime panna üle maailma praktiliselt iga päev. Paljudest me ei kuule, kuna eriteenistustel õnnestub tegusid ennetada või ei ületa toimepandud rünnakud mujal riikides lääne meedia uudistekünnist.