Eesti verd Soome välisminister
Soome välisminister Erkki Tuomioja (68) tekitas oma kriitilise sõnavõtuga ajakirjanduses eestlastes paksu verd.
Eelmisel nädalal sai Soome välisministrist Erkki Tuomiojast (68) paljude eestlaste jaoks üks kirutumaid soomlasi. Nimelt ei nõustunud ta Eesti, Leedu, Taani ja Briti välisministrite ettepanekuga luua venelaste propaganda tõrjumiseks Euroopa Liidu oma propagandabüroo.
Tuomioja nägi ühiskirja taga Balti riikide tegemata kodutööd. “See kõlab kokku selle rahvusliku poliitikaga, mida Balti riigid on ajanud ja misläbi pole uudiseid vene keeles edastatud. Meie oleme Soomes läinud teistsugust teed pidi,” rääkis ta ajalehele Hufvudstadsbladet. Sõnastusest hoolimata on Tuomiojal paljuski õigus: juba mullu kevadel tõdes professor Marju Lauristin, et venekeelse telekanaliga on hiljaks jäädud.
Eesti reageering kriitikale oli väga valuline. Kuigi targem olnuks Tuomiojale helistada ja asjad selgeks rääkida, valis välisminister Keit Pentus-Rosimannus klaarimiseks meedia ning tagatipuks astus Soome suursaadiku väljakutsumisega äärmiselt ebasõbraliku sammu. Maailm pidi ju teada saama, kui halb sõber meil on!
Kuigi Tuomioja kinnitas, et mingit tüli kahe riigi suhetes pole, oli ta sunnitud avalikult vabandust paluma ja oma väljaütlemisi pehmendama. Juhtunu on aga omamoodi kurioosne, sest Soomel pole iial varem olnud Eestiga nii tihedalt seotud välisministrit. Tuomioja soontes voolab isegi eesti verd – tema vanaema oli eestlane, kuulus vasakpoolne kirjanik ja poliitik Hella Wuolijoki. Kahtlemata polnud vanaema mõju väike, ka Tuomiojast endast sai vasakpoolne poliitik ja kirjanik.
Üheksa aastat tagasi avaldas Tuomioja Wuolijoest mahuka raamatu, mis pälvis maineka Tieto-Finlandia auhinna ja mida saatis müügiedu. Ent see raamat oli enamat kui pelk kummardus vanaema ees. Wuolijoe kaudu avastas Tuomioja vanaema ühe lähema sõbra – Jaan Tõnissoni.
“Hella Wuolijoe eluloo uurimine ja sellest kirjutamine ei äratanud minus huvi ainuüksi Tõnissoni vastu, vaid ka vanaema eesti juurte ning üldse Eesti ja eestluse vastu, millega minul enne üheksakümnendaid ei olnud muud pistmist kui lühike turistihüpe Tallinna 1981. aastal,” kirjutab Tuomioja.
Oma üllatuseks avastas Tuomioja, et Tõnissonist pole keegi korralikku käsitlust kirjutanud ja ta otsustas selle ise ära teha. Kõigepealt tuli aga hakata eesti keelt õppima. Tuomioja enda sõnul ei valda ta seda küll veel perfektselt, ent suudab siiski lugeda eesti kirjandust eesti keeles. 2010. aastal valmiski Tuomiojal raamat “Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”, mis kiiresti tõlgiti ka eesti keelde.
Tähelepanuväärsemaid peatükke Tuomioja käsitluses on Tõnissoni suhted Nõukogude Liiduga. Erinevalt riigi juhtkonnast nägi Tõnisson suurimat ohtu Saksamaas ja pragmaatikuna pidas seetõttu vajalikuks läbi rääkida Moskvaga. Mujalt abi leida pidas ta ebareaalseks. Nii sõitiski Tõnisson mais 1939 Helsingisse Wuolijoe juurde, kel oli lähedane kontakt Stalini emissari Boriss Jartseviga. Tõnisson pakkus välja, et Saksa hädaohu tõrjumiseks võiks Eesti rentida venelastele Vilsandi. Ta kohtus Tuomioja väitel Jartseviga esimest korda suvel 1939 just Wuolijoe kodus Marlebäcki mõisas.
Kui neli aastat tagasi küsisin Tuomiojalt tema eeskujude kohta poliitikas, ei nimetanud ta küll Tõnissoni, ent sarnane pragmaatilisus on temalegi omane. Oma eeskujude loetlemise lõpetas Tuomioja nimelt president Juho Kusti Paasikiviga, kelle poliitika rajanes heade suhete sisseseadmisel ja hoidmisel Nõukogude Liiduga. “Muidugi Paasikivi. Tõnissonilegi olid omased sellised Paasikivi vihapursked, mis muidugi läksid ruttu üle. Aga 1944. aasta järel oli ta just niisugune mees, keda Soome tolles olukorras vajas, ja ehk ta Soome päästiski,” ütles Tuomioja Paasikivi kohta.
Tuomiojat ennast võibki pidada Paasikivi liini jätkajaks Soome poliitikas. Vähetähtis pole seegi, et tema isa Sakari Tuominen oli minister Paasikivi valitsuses 1944–45. Nelja välisministri avalduse kritiseerimine oli just niisugune paasikivilik samm Venemaaga heade suhete hoidmiseks, ent selles võis olla ka hetkeolukorrast tingitud pragmatismi. Toomas Alatalu juhtis tähelepanu veel ühele huvitavale tõigale. Nimelt ilmus Tuomioja kriitiline avaldus samal päeval (14. jaanuaril), kui Venemaa mehitas uuesti vahepeal tühjana seisnud sõjaväebaasi Soome piiri lähedal Alakurttis.
Mida aga teha Eesti-Soome sõbralike suhetega, millesse mõlemad välisministrid on viimaste päevade jooksul löönud tajutava mõra?
Tegelikult on Tuomioja ise andnud nii endale kui ka meile Tõnissoni ja Wuolijoe kujul hea spikri. Need kaks poliitilistelt vaadetelt ja karakterilt väga erinevat inimest olid ometi lähimad sõbrad ja seda elu lõpuni.
Äkki hoiab selle sõpruse meenutamine mõnel järgmisel korral ära liiga emotsionaalse kriitika, ja seda mõlemal pool Soome lahte?
