Mikk Salu: Miks ma valin vabaduse?
Olen aja jooksul sõnavabaduse kohta paar asja selgeks saanud. Esiteks, enamik sõnavabaduse kaitsjaid mõtlevad tegelikult: sõnavabadus on lubatud, kui see mind ei solva ega vihasta ega tekita mulle vastikust. Arvan, et ka suur osa neist, kes Nihilistis Kenderi poolt sõna võtsid, on samasugused. See pole süüdistus silmakirjalikkuses, vaid pikaajalise vaatluse põhjal tekkinud järeldus. Igaühel, ka minul, on isiklik piir, kus vastikus või viha tekitab esimese impulsina tahtmise keelata. Umbes nii, et sõnavabadust tuleb muidugi kaitsta, aga vaat seekord on asi teisiti. Proovin meeles pidada, et mitte ise niimoodi reageerida.
Teiseks. Sõnavabadus on oluline just äärmuste kaitsmiseks. Sest olgem ausad, Postimehes või Päevalehes ilmuvaid tublisid, toekaid ja keskmisi tekste ei taha keelata keegi, nende pärast ei panda kedagi vangi. Sõnavabadus on mõeldud sinna, kus on äärmused, sinna piiri peale.
Pedofiilia kohta ma eriti lugenud pole. Samas teades natuke laiemalt igasuguseid uuringuid inimkäitumise kohta, on vastused alati ühesugused: tegelikult me ei tea. Või: see on keeruline segu keskkonnast, kultuurist, geenidest, isiksuseomadustest. Olen enam kui kindel, et sama vastus – täpselt ei tea – käib ka pedofiilia kohta. (Aga nagu öeldud, pole konkreetselt selle kohta lugenud, nii et kui vaja, võin ümber mõelda.)
Kas pedofiilia on haigus või mitte, pole minu jaoks isegi oluline. Isegi kui pedofiilia oleks haigus, ei tähenda see, et selle eest ei saa karistada. Teadlased on leidnud geenimutatsioone, mis suurendavad tõenäosust vägivaldseks käitumiseks, ning USA kohtutes on mõrvarid üritanud ka geeniargumenti välja käia, aga ei ole need väited kohtus aidanud.
Igal juhul olen enam kui skeptiline lihtsate lineaarsete kausaalsuste suhtes à la kui Kender avaldab teksti X, paneb see tegutsema pedofiili Y. Natuke meenutab see paarikümne aasta taguseid vaidlusi vägivaldsete videomängude kohta. Kas tulistamismängud tekitavad tahte ka tänaval kedagi tulistada või vastupidi, maandades vägivaldseid impulsse, vähendavad hoopiski kuritegevust? Mõlemal poolel olid oma argumendid, oma loogika, oma uuringud. Kummal oli õigus, ma ei tea. Võibolla oli mõlemal õigus – mõne inimese puhul vägivaldsed mängud suurendavad vägivaldsust ka päriselus, teiste puhul jälle vähendavad. Kuidas aga sellisel juhul ühiskondlikku netohüve välja arvutada?
Saan aru, et Kenderi tekst kuulub transgressiivse kirjanduse alla, et see žanr tegelebki äärmustega. (Kunagi, kümmekond aastat tagasi, üks tuttav kunstnik saatis lingi mingi New Yorgi kultusliku punkbändi kohta, kelle lavaakti üheks osaks oli laval sittumine ja enese sitaga kokku määrimine.) Selline kirjandus olevat vajalik ühiskondlike ja võimupiiride kompamiseks ning selle kaudu uute teadmiste ja tunnetuseni jõudmiseks. Kender vist ka ise ütles midagi sellist, et kurjusele tuleb otse silma vaadata, siis saab sellega paremini võidelda. Mulle see kuigi veenev ei tundu ja meenutab pigem new age-posijate, sütelkõndijate ja kaljuronijate heietusi piiride kompimisest või valgustuse saamisest. Aga ka see pole sõnavabaduse puhul otsustav.
Kuhu ma aga jõuda tahan? Mul pole lõplikke vastuseid. Aga juhul, kui mul ei ole vastuseid, valin ma vabaduse. Praegusel juhul Kaur Kenderi sõnavabaduse. Kas või igaks juhuks, sest keelata ja vangi panna jõuab alati, ära antud vabadusi tagasi saada on juba palju raskem. Pealegi, keelajaid on alati rohkem, nende käes on eelised ja nende käes on võim.
PS Kenderi teksti avaldamist võib kindlasti kritiseerida mitmes võtmes. Marek Kallin kritiseeris, et tegu on klikimagnetiga ja olen Kalliniga nõus. Selle avaldamist võib kritiseerida ka nii, et see lörtsib sõnavabaduse mõtet ja seostab sõnavabaduse pedofiiliaga. Ning ilmselt võib leida veel kümme kritiseerimisviisi.
