Turistide puudusel valitseb Niiluse kaldail viletsus

Kõik on endiselt alles: vaaraode hauakambrid, kuulsad templid, püramiidid, soe päike, kuid pärast revolutsiooni hoiduvad turistid endiselt Egiptusest eemale ja nende teenindamisest elanud Luxori elanikke peab valitsus abipakkidega toetama. Tekst ja pildid Kristiina Vaarik

Kuigi Punase mere äärsed kuurortid Sharm el Sheik ja Hurghada on pärast 2011. aasta jaanuaris aset leidnud revolutsiooni hakanud vaikselt populaarsust tagasi võitma, ei julge turistid enamasti kaugemale sõita ja Kairo püramiidid ning Luxori ja Assuani vaaraode katakombid ja templid jäävad paljudel terrorihirmus külastamata. Luxoris on seetõttu väga vaikne ja rahulik, õigemini liiga vaikne, nii et taksojuhid iga turisti peale tormi jooksevad ning tänaval jalutades hõigub iga hobukaariku omanik oma pakkumisi. Seejuures pole ma üksi, vaid koos oma egiptlasest abikaasaga, kes satub ka araabia keeles vastates samasuguse pakkumiste laviini alla, ning midagi ostma hakates saadab ta mu heaga veidi kaugemale, et kauplejatelt paremat, egiptlase hinda saada. Turul alustatakse ka temaga pakkumisi vähemalt poole võrra kõrgemalt, mille peale tema kui aastaid Saksamaal elanud ja kindlate hindadega harjunud välisegiptlane torisedes pahandab. Egiptlastele meeldib ka omavahel elavalt ja paljusõnaliselt kaubelda, mitte ainult eestlastest turiste meeleheitele viia.