Mikk Salu: Kes kardab natse?
Nihilistiportaalis saab juba iga teine asi N- ja F- sildi külge. Memokraat näeb samuti asju, „mis viivad fašismini“. Siia läheneb ka Tartu holokaustinäituse ümber toimunud sabistamine – tänase Ekspressi persoon Marko Mäetamm oli muuseas näituse üks esinejatest. Või siis värske film „1944“ – keegi jälle muretseb, et mis munder ja mis tõlgendus.
Või kui Kristiina Ehin pidas Postimehe arvamusliidrite lõunal kõne – hea kõne –, aga justkui möödaminnes tuli ka temal sisse võrdlus „kas me elame natsi-Saksamaal?“. Siis ajakirja „Kultuur ja Elu“ avastamine, mida Urmas Sutrop nimetas natsiajakirjas, aga mille peale erutusid ka paljud teised – et mis natsipask see ajakiri veel on? Ja muidugi sotsiaalmeedia, kus käib armutu jaht mikrofašismile. Täitsa õudne, paistab et fašism luurab Eestis juba iga nurga peal.
Ausalt öeldes tekitab see nõutust. Ütleksin isegi nii, et täna kardan ma kõige vähem just natsismi ja fašismi. Sest kas tõesti peaksin kartma „Kultuuri ja Elu“, kus 70aastased taadid kirjutavad üles Saksa mundris sõdinud 90aastaste taatide mälestusi? Kartma ätte, kes käivad öösel kuus korda kusel ja kellel kulub ühest ruumist teise kulgemiseks poolt tundi? Või kartma tobedat Viktor Vassiljevit, kelle steriliseerimisjutu kohta käis Kristiina Ehini „kas elame natsi-Saksmaal?“ reaktsioon?
Kipun pigem nõustuma populaarse Ameerika blogija Scott Alexanderiga, kes ütleb, et meie kultuuriline immuunsüsteem on kasvatanud tugevad memeetilised antikehad fašismi suhtes. Kui fašism ja natsism tahaksid edukad olla, peaksid nad välja nägema hoopis kuidagi teisiti. Ehk fašismi PR-probleem on selles, et see näeb välja nagu fašism. Edu saavutamiseks tuleks neil ennast maskeerida. Alexander võrdleb seda gripiga, mis peab pidevalt muunduma, et meie keha ära petta. Näiteks kommunistid tegid nii. Lääne kultuurilised antikehad vaatasid kommuniste, ahaa, nad ei näe fašistide moodi välja, lausa vastupidi – järelikult võib neile rohelise tule anda, viitab Alexander. Timothy Snyder on sarnase paralleeli tõmmanud Venemaaga: pealt kõige kõvemad natsivastased, seest kõige kõvemad… Miks mitte ka meie oma armas Keskerakond, mitmete fašistlike tunnustega partei, samal ajal kõige usinamad fašismikütid.
Veelkord, mina ei suuda karta väidetavaid natsismi- ja fašismiilmingud (tegelikult ei suuda karta ka Keskerakonda ega Venemaad, sest nemadki on liiga läbinähtavad). Kuid olgu, kui keegi kardab, las siis olla, sest N ja F on tõesti halvad. Aga samal ajal võiks olla ettevaatlik ka kõigi natsismi- ja fašismikartjate suhtes, sest nagu Ameerika poliitik Huey Long omal ajal sedastas: järgmine fašism tuleb antifašismi loosungi all.
