KRANAAT: Galojani kiri Eesti rahvale
Kallid sõbrad!
Siin vanglas on nii paha. Ma ei taha siin olla. Ma tahan kaevata selle peale, mida minuga on tehtud. Tehke midagi! See pole ju minu süü. Meil oli Riivoga kokkulepe, et kui mul jääb palgast puudu, võin ma Eesti Euroopa Liikumise arvelt natuke juurde laenata. Te ju kõik mäletate, milline hinnatõus buumi ajal valitses, Armani poes pandi iga kuu hindadele 10 protsenti otsa.
Jutt miljonist on muidugi jama, mina sellist raha küll kunagi ei näinud, ma ei tea, kes selle ära kaotas. Ükspäev aga tuli Riivo tööle, ütles, et raha on kõik läinud ja töölistele pole võimalik millegi eest palka maksta. Ta vaatas mind tigedalt ja ütles halvasti. Lubas politseisse kaevata.
Ei no tõesti, ma ei saa aru, kuidas inimesed vanglas olla suudavad. Inimesed kannavad siin koledaid pruune riideid kirjaga „vangla“. Ma ei julgeks nendega isegi aias tööd teha, aga siin naised kannavad neid kogu aeg.
Kohtus advokaat Sven ütles, et minuga ei juhtu midagi, reformierakondlasi Eestis vangi ei panda. Sven oli väga lahke ja meeldiv, kahjuks olid nii prokurör kui kohtunik mingid vanad mõrrad, kes olid mu peale lihtsalt kadedad, sest mina olen noor ja ilus, aga nemad pole.
Olin täiesti šokis, kui kohtus öeldi, et mind pannakse viieks kuuks päriselt vangi. Veel suurem šokk tuli hiljem. Mul pidi meik näost maha kukkuma, kui ma kuulsin, et mind ei viidagi kohe vangi, vaid et ma pean seitsmenda veebruari hommikul vanglauksele koputama ja paluma, et nad mind vangi vastu võtaksid. Hallo kosmos! Kui lolliks te mind peate?
Olin järgmise Londoni lennu peal. Tristan nupsuke oli mul lennujaamas vastas ja ütles, et ma lähen nüüd vaid tema armastuse vangi. Issand, ta on ikka selline romantik!
Aegajalt käisid mingid imelikud inimesed mind taga otsimas ja ma pidin suhtlema mingite tegelastega, kes küsisid mingeid imelikke küsimusi ja rääkisid midagi Eestist. Ausalt öeldes olin ma selleks ajaks Eesti juba peaaegu unustanud.
Ühel hommikul, kui ma veel magasin õndsat und, tulid mu ukse taha kolm vormis meest, andsid veerand tundi asjade pakkimiseks ja käskisid endaga kaasa tulla, öeldes, et mind ootab pikk sõit itta. See oli nagu küüditamine!
Lennukis oli kitsas ja süüa ei antud. Olin Tristani peale hirmus tige, sest ta oli mulle lubanud, et ma ei lenda enam kunagi oma elus turistiklassis, aga näe, seal ma olin.
Helsingisse jõudes küsisin lennujaama töötajalt paberit ja pliiatsit. Uurisin mind saatnud politseinikult, kuidas kirjutatakse soome keeles „asüülitaotlus“, aga ta võttis mult lihtsalt paberi ja pliiatsi käest ära. Kasvatamatu jõhkard!
Nii ma nüüd siis olengi siin Harku naistevanglas. Elu on igav, riided koledad, mehi pole kusagil. Ootan teie kirju, saatke mulle ka postiga asju, ootan nii juveele kui Armani riideid.
Saatke kirjad ja pakid mulle alljärgneval aadressil: Anna-Maria Galojan, Harku vangla, teine korrus, neljas kong vasakut kätt.
Jätkuvalt kannatades,
teie Anna-Maria
