Allar Tankler: Truu opositsioon
Juba nädala oleme kaasa elanud koalitsioonikõnelustele. Mõned ohkasid kergendusega, kui selgus, et laua taga ei ole EKREt. Mõned haigutavad. Enneolematult paljud valijad aga ümisevad rahulolust. Neil on lootust saada oma esindaja koalitsiooni, mis kasvatab teoreetilist võimalust mõne valimislubaduse täitmiseks – läbirääkimistel osaleb neli erakonda, kel on kokku 67 kohta Riigikogus. Niisuguse enamusega oleks põhimõtteliselt võimalik isegi järgmine president paika panna!
Selle kõrval on jäänud täielikult tähelepanuta küsimus opositsioonist. Tema Majesteedi truu opositsioon oli kontseptsioon, mille sõnastasid Briti parlamendipoliitikud 19. sajandil. See viitas opositsioonile, mis on truu riigi institutsioonidele ja mida pole põhjust süüdistada riigireetmises (millega võinuks kaasneda piitsutamine, surmanuhtlus või keeld osaleda peaministri pressikonverentsil), kuid mis võib olla kriitiline moodustatud valitsuse tegevuse ja tegevusetuse suhtes. Opositsioon võib aeg-ajalt käituda tüütult (ööistungid, juntimine) või vastutustundetult (reaalse katteta, ent mõnd valijarühma rõõmustava eelnõu esitamine), kuid ilmselt keegi meist ei kahtle, et asjaliku ja truu opositsiooni roll demokraatias on asendamatu (kuigi me siin meedia poolel anname ka endast parima). Tänase seisuga moodustavad uue opositsiooni Keskerakond ja EKRE.
Keskerakonna opositsioonilist suutlikkust, eriti olukorras, kus Edgar Savisaar on Riigikogust eemal, oleme saanud kogeda viimase 20 aasta jooksul umbes 15 aastat. Tõsi, Keskerakond sai kohti juurde ja fraktsioon võib täieneda mõne võimeka poliitikuga, kui keegi valitutest loobub. Seda, milleks EKRE Riigikogus võimeline on, ei kujuta ettegi.
Samal ajal on koalitsiooniläbirääkimistel kurss Eesti kõigi aegade suurimale parlamentaarsele enamusele. Reformierakonna huvi on varumehega koalitsioon – probleemi tekkimisel saaks ähvardada ükskõik millist partnerit koalitsioonist väljaviskamisega. Sotsid küll arutavad, kas valitsuses olemine tõi reitingu alla, aga aastaga komplekteeritud valitsustiimi ümberpaigutamine oleks väga ebamugav. Nii sotsid kui ka IRL saaksid koalitsioonis päästa osa oma nukrast valimistulemusest, mõni kolleeg leiaks koha Riigikogu asendusliikmena, mõni saaks sooja ametnikukoha. Erakonna sees saaks pingeid maha võtta. Vabaerakonda survestavad valijad, kes ei mõistaks käest lastud võimalust midagi muuta. Ehk kõik kolm muutuksid koalitsioonis iseenda valiku pantvangiks. 67-liikmeline koalitsioon saab ehk olema tasakaalukam, aga oma suurest kaalust tulenevalt ka tasasema liikumiskiirusega. Keskerakonna ja EKRE opositsioonist aga pole neile tõsist vastast, mida riigis hädasti vaja oleks.
