Vehkleja - stiilne vastupanufilm Stalini ajast
Stsenarist Anna Heinämaa
Operaator Tuomo Hutri
Kunstnik Jaagup Roomet
Kostüümikunstnik Tiina Kaukanen. Helilooja Gert Wilden jr.
Mängivad Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere, Lembit Ulfsak, Liisa Koppel, Joonas Koff jt. Soome/Eesti/Saksamaa 2015.
Stiilne vastupanufilm Stalini ajast. Suur verine ajalugu on enamalt jaolt jäetud kaadri taha, fookus on mereäärse väikelinna esivanematelt pärit oskusel inimeseks jääda ja edasi elada. Eestlased ise oleksid selliseid filme pidanud tegema juba ammu. Selle filmi autor on soome tuntud lavastaja Klaus Härö.
Leningradist tuleb Haapsalu kooli kehalise kasvatuse õpetajaks kuulsa Lesgafti instituudi lõpetanud, 1. spordijärguga vehkleja Endel Nelis (Märt Avandi) ja hakkab lastele tunnivälise tegevusena õpetama vehklemist. Koolidirektoris kihvatab midagi: kas on see provintslik kadedus aristokraatliku spordiala pärast, õpetaja populaarsuse pärast laste seas – kindlaid tõendeid film ei anna. Kuid nagu sel ajal tihti juhtus – kui keerad asja poliitiliseks ja annad kuhu vaja märku, võid sulle vastumeelsest tegelasest vabaneda. Direktor sildistab vehklemise “feodaalseks igandiks” ja saavutab selle, et nn organid hakkavad Nelise minevikus tuhnima. Ja selgubki tema – küll sunniviisiline, aga ikkagi – saksa sõduri minevik.
Märt Avandi Nelise rollis loob vaoshoitud, kuid endale kindlaks jääva eesti mehe tüübi. Film on avatult melodramaatiline ja selgete, sirgjooneliste karakteritega. Pisarad toob silma päris mitmes kohas, eriti lõpus, kuid üle ometi ei pakuta. Näeme tõeliselt positiivset ja moraalset eestlast, kes ei löö araks, kes täidab endale võetud kohust, sisustab laste elu õppetööst vabal ajal sportlikult hasartse tegevusega ja kehastab isakuju paljude laste jaoks, kelle isad olid langenud sõjas, emigreerunud välismaale või pandud vangi.
Koolisport oli Stalini ajal tõega au sees, selle abil loodi hirme täis tavaelu kõrvale reipam ja köitvam paralleelmaailm. Lapsed said toonased ellujäämisoskused ruttu selgeks: kui su pinginaaber enam kooli ei tulnud, siis ära esita küsimusi, mõned õpetajad on punased ja ohtlikud, hoia neist nii kaugele kui saad, need teised õpetajad aga on nagu meie vanemad, nagu meie kõik, neid võib usaldada. Staadionil joostes, hüpates, kuuli tõugates, võimlas rööbaspuudel turnides või veheldes said lapsed olla rõõmsad, nagu lapsed loomupäraselt ju ongi.
Härö filmide firmamärk on ikka olnud hästi mängitud lapsosad, lapsed on siin peategelased (Liisa Koppel ja Joonas Koff), selles pole lähimaades talle võrdset. Ka oma viienda filmi on Härö seadnud täpselt, stiilselt ja terviklikult ((stsenarist Anna Heinämaa). Operaator Tuomo Hutri on osanud filmida eestiaegset, küll juba remonti vajavat koolisaali, tuttavlikke koolitreppe ja peaasjalikult ikka neis ruumides ringiliikuvaid lapsi sel viisil, et äratab üles koolimälestused ajast, mil suuremad hirmud asusid väljaspool kooli ega tuntud veel mitte isegi sõna “koolikiusamine”.
Vaatajat lummab idüllilise Haapsalu miljöö: meri, kõrkjad, kõverad ja kitsad tänavad udus, majesteetlik lossipark. Kunstnik Jaagup Roomet ja kostüümikunstnik Tiina Kaukanen on loonud ajastutruu pildi. Hendrik Toompere ja Lembit Ulfsak annavad väheste vahenditega ilmekad karaktertüübid. Ursula Ratasepp kuvab portree lapselikult puhtast ja ustavast neiust ajal, kui tütarlapsed unistasid õnnelikust abielust ja lastest ja mitte keegi ei tulnuks selle peale, et aset võivad leida vaidlused kooseluseaduse ümber.
Aeg oli hirmus, kuid rahva enamiku jaoks oli piir hea ja halva vahel selge. Ja nende aegade tagasipeegeldamiseks on melodraama kui lihtsameelne, ent inimlik žanr igati õigustatud.
Jaan Ruusi lugu ilmus Eesti Ekspressis esmakordselt 19. märtsil 2015.
Möödunud aastal parima võõrkeelse filmi Kuldgloobusele ja hiljem Oscarile kandideerinud „Mandariinid” oli eesti film, enamus rahadest (58,55 %) pärines Eestist. Äsja parima võõrkeelse Kuldgloobuse nominatsioonini jõudnud „Vehkleja” on Soome film - 51 % raha tuli Soomest. Pluss Eesti - 18 % ja Saksamaa – 31 %. Nii seda riiklikku kuuluvust arvestatakse.
„Mandariinides” sobis Lembit Ulfsaki veenvalt mängitud peaosaline ameerika publikule, tuletades talle meelde vana Spencer Tracyt, või kui soovite, ka vesterni elutarku kangelasi, ei kardaks võrdlust isegi John Wayne'i ja James Stewartiga. Eestlaste jaoks andis „Mandariinid” ka väga hea koondportree eestlase arhetüübist. Saak tuleb ära koristada, surnud maha matta, grusiin äärele, et saaks hiljem teda hauast leida. Ulfsaki Ivo käitub lihtinimlikult korralikult, ta ei salli sõda. Ilmneb, et on üks imelik rahvakild, eestlased, kes kaootilises sõjaolukorras tahavad säilitada inimlikkust ja asuvad lepitama vaenulikke naabreid.
"Vehkleja" peategelane, keda mängib Märt Avandi, kuulub samuti ameerikalike filmiarhetüüpide hulka, sobides väga hästi nende kinodesse. Aga praegu tahaksin hoopis rõhutada, et see (mis siis, et lihtsakoeline, ent see-eest stiilne) film annab täiesti edasi n-ö positiivse eestlase portree, kes on samal ajal ka ameerikalik kangelane.
