Mujalt: Egiptuses langeb uudispomme - riik saab uue pealinna
Kujutage ette, et ühel hommikul ärkavad tallinlased üles ning kuulevad uudistest, et Eesti valitsus on otsustanud pealinna viia Tallinnast üle uude rajatavasse rajooni kusagil metsade ja rabade vahele Tapa lähedal. Niimoodi juhtus hiljuti Kairos 18 miljoni egiptlasega, kes oma üllatuseks avastasid, et 2020. aastal ei asu pealinn enam Kairos, vaid sootuks uhkemas, puhtamas ja paremas kõrbemetropolis, mis täna eksisteerib vaid kaartidel.
Enamik egiptlasi ning kohalikke välismaalasi reageeris uudisele väga kriitiliselt. Ettevõtmises nähakse hoopis Kairo aktuaalsete probleemide vältimist ning küsitakse, mida saaks sama rahaga (45 miljardit dollarit) Kairos ära teha, keda aidata ja kuidas edendada. Küsijaid on palju, vastajaid veel rohkem: võiks ehitada 30 uut metrooliini, et hetkel töötavad 3(!) metrooliini ülerahvastatud poleks. Võiks investeerida haiglatesse ja koolidesse, mis on nii nukralt vanaaegsed ja ebakompetentsed, et keskpärased kliinikud või keskkoolid Eestis tunduks siinsete kõrval modernsete lossidena. “Võiks ju hoopis luua üle Egiptuse toimiva E-süsteemi, nagu teil Eestis,” pakkus välja üks nutikas egiptuse sõber, kes Eesti asjadega rohkem kursis on.
Modernsema Egiptuse ehitamist saaks alustada kas või kodudest ja koolidest. Alates põhilisest: miks pole prügi maha visata õige, miks on mõttekam pileti ostmiseks järjekorras seista, miks aitavad suunatuled ja valgusfoorid liikluse voolule kaasa jne. Omaalgatuse jõud on sageli võimsam kui naftariikide dollarid ning valitsuse kopad ja kraanad.
Tulgu mis tuleb, Kairo oma võlu turistide seas ei kaota. Sfinks ja püramiidid seisavad ikka omal kohal, kuid hiljuti kehtima pandud uued viisanõuded ei tee ka turisti elu kergeks.
Nimelt peavad alates 15. maist 2015 kõik omapäi reisijad enne riiki sisenemist taotlema viisat Egiptuse saatkonnast oma koduriigis, seda Egiptuse riikliku julgeoleku nimel. Välismaalased ja turismitöötajad muidugi nurisevad, tavalised egiptlased noogutavad aga nõustuvalt ning potentsiaalsed terroristid leiavad niikuinii teise tee. Välisajakirjanikud ja poliitilised aktivistid, kes Egiptuses missioonitundega (ja tihti valitsusele vastumeelselt) tegutsevad, arvavad, et see muudatus on suunatud nende vastu. See on efektiivne viis selekteerida, keda lasta riiki sisse raporteerimistööd tegema.
Egiptlased juhivad aga tähelepanu ka sellele, et umbes sama ja veel hullema bürokraatliku kadalipu peavad nemad läbima iga kord, kui soovivad turistina välismaale reisida. Uus seadus võrdsustab välismaalaste ja egiptlaste seisukorda ning peaks lohutama neid egiptlasi, kes süütuks puhkusreisiks näiteks üle mere Itaaliasse peavad ette võtma tüütu ja kurje kahtlustusi esile kutsuva viisataotlemise.