JUHTKIRI: Asendusmemme vaev
Tänases Ekspressis on lugu naistest, kes soovisid saada surrogaatema abiga endale last – kuna teised teed olid end ammendanud. Eestis on see keelatud, mis muidugi ei tähenda, et asendusemade sünnitatud lapsi Eestis pole.
Surrogaatemaduse reguleerimist peavad mõned niisuguseks tabuteemaks, et seda kasutatakse suisa hirmutamiseks. Kui sügisel arutati Riigikogus kooseluseadust, esines üks saadik järjekindlalt ja kirlikult väitega, et seadus tuleb maha hääletada, kuna selle kaudu legaliseeritakse ka asendusemadus – organiseeritud kaubitsemine naise kehaga! Kahjuks kooseluseadus seda küsimust üldse ei puudutanud.
"Laps pole kaup!" kõlab lühike loosung, mis igasuguse edasise arutelu justkui summutama peaks. Ja kuna Eestis on surrogaatemadus ühemõtteliselt keelatud – adekvaatse reguleerimise asemel, mis määratleks, millistel tingimustel see lubatud võiks olla ning kuidas lahendada kõik kaasnevad keerulised küsimused –, ongi loodud tingimused vahendajate tegevusele, kes abivajavale perele teenust osutama tõttavad. Mõne teise riigi kaudu, kus keeldu pole.
Eesti on olnud väga agar, muutmaks kättesaadavaks kehavälise viljastamise teenused. Arusaam näib olevat, et kõige eest, mille tulemuseks on järjekordse Eesti kodaniku sünd, oleme valmis maksma mistahes hinda. Vanemahüvitise süsteem ja ideed kuni 300eurosest lapsetoetusest (mis peaks mingis ulatuses jõudma ka koalitsioonileppesse) tähendavad, et need naised, „kes on vaimselt, füüsiliselt või materiaalselt sellises olukorras, et nad peavad raha eest“ sünnitama lapse, ei ela ainult kauges Indias, nagu viitas surrogaatemaduse ohuga ähvardav rahvasaadik, vaid siinsamas Eestis – aga vähemalt nad kasvatavad sellega meie iivet. Lapsed sündigu ikka armastusest, eks ole – ja kui rahaarmastusega kaasneb ka isamaaarmastus, siis on kõik OK. Aga asendusemaduse seadustamisega tekib võimalus, et mõni Eesti naine võib kasutada oma "sünnitamisressurssi" lapse sünnitamiseks perele väljapool Eestit. Äkki jääb seetõttu mõni tubli eestlane sündimata, muretsevad poliitikud.
Kolmas vastuseisu põhjus on mure "traditsioonilise perekonna" pärast, sest nii nagu kahe samasoolise inimese kooselu kahandab vastassoost kaaslast eelistava inimese väljavalitu-staatust, oleks surrogaatemaduse võimaldamine kindlasti löök allapoole vööd inimeste uhkusele selle üle, et nemad on olnud suutelised kõrvalise abita lapsi saama. Need teised on ju "loomupäraselt viljatud", tsiteerides veelkord anonüümseks jäävat rahvasaadikut. Unustades täielikult, et paljusid asendusema abi vajajaid lahutabki sellest päris "traditsioonilisest perekonnast" laps – ja nemad, erinevalt näiteks sotsiaalabile toetuvatest peredest, on suisa valmis riigile peale maksma, et last saada.
