Mujalt: Moskva aeg
Nüüd on jälle eesti aeg vene omaga üks – Venemaal kella suvele ei sätitud. Sadas lund Moskvaski samal ajal kui Tallinnas, kuid sellega sarnasused lõppesid. Pikka vaheaega pidanule on vene omapära eriti selgesti märgatav.
Kuigi formaalselt on Riigiduuma seaduste looja, ei toimu midagi eelnevalt Kremlist tulnud signaali või heakskiiduta. Uskumatu on seegi, et XXI sajandil on kirikul võrdne võim riigivõimuga, kuigi ka Venes olla riik ja kirik lahutatud. Kiriku mõju avaldub nii seadusloomes kui avaliku arvamuse kujundamises. Samuti vastupidi: olgu Moskvasse toodud pühad reliikviad või mõistku kirik hukka Pussy Riotit ja nõudku bändile ka karmi karistust – kõik toimub võimuaparaadi heakskiidul. Ei saa siis erandiks olla kiriku reaktsioon Novosibirski ooperiteatris lavastatud “Tannhäuserile”. Wagneri ooper solvas rahva religioosseid tundeid sedavõrd, et tuli direktor lahti lasta ja tükk repertuaarist maha võtta. Ega teist võimalust saagi olla, kui prokuratuuri pöördub kohalik metropoliit Tihhon kaebusega, et tundeid on avalikult ja tahtlikult solvatud. Vene kultuuriminister, kes akadeemilise kraadi taotlusel plagiaadis paljastatud, kuid mitte tagasi astunud, liitus kõhklemata kirikuisaga ja näitas oma võimu, määrates uueks teatrijuhiks kultuurikauge ärimehe, “banaanikuningaks” kutsutud Kehmani, kes pankadele võlgu 18 miljardit rubla. Kviitungi selle eest sai ta pühapäeval, kui Moskvas ja Novosibirskis toimusid rahvarohked miitingud loominguvabaduse kaitseks ja ministri tagandamiseks. Isegi kui kohese tuluta, näitab see ometi, et mingigi osa Venemaa rahvast ei lepi tänase olukorraga riigis.
Samal ajal on haridusministeerium uue ajalooõpiku kõrval hakanud muretsema kirjandusõpiku pärast: mitte ei vasta tänapäeva nõuetele ega kajasta vene õigeusu erilist osa maailmas. Loogiline järeldus, et väliskirjanduse osa jäägu vähemaks ja enda oma saagu rohkem, sest välismaine on vene maailmapildile võõras ja kasutuskõlbmatu. Vene lastele mõjub Astrid Lindgren halvasti, seega soovitatava lugemise nimekirjast välja, samuti Mark Twain jpt. Kuid et koolikirjanduse programmist tahetakse eemaldada Lev Tolstoi “Sõda ja rahu” (küsitakse sedagi, et miks peaksid lapsed lugema välismaa agenti Turgenevit või ukraina natsionalisti Gogolit, teadma nõukaaja masendavat olmet Zoštšenko sulest), on raske seletada, nii endale kui teistele. On ka kahtlane, kas see otseselt puudutab paljusid. Teisitimõtlemine pole Venemaal kunagi olnud au sees, dissidentides on alati nähtud võimu vastalisi, ohtlikke tüüpe. Pluralism kui ühe riigijuhi algatatud nähtus oli lühikese eaga.
Illustreerivaks näiteks survest kahesuguse arusaamise võimalikkusele on Boriss Nemtsovi memoriaal, mis tekkis spontaanselt kellegi korralduseta. Sillale üle Moskva jõe tahetakse anda tema nimi, aina kasvavad lillede hulgad ja küünlad tema tapakohas. Kuni ühe öö pimeduses salgake provokaatoreid lillekuhjad autokasti loopis, küünlad takkajärgi, mõrvatut solvavaid plakateid asemele jättes. Sestpääle on entusiastide poolt korraldatud öövalve, kel tuli ööl vastu pühapäeva tagasi lüüa rünnak. 8. aprillil saab 40 päeva Nemtsovi tapmisest mööda ja Borissi hing vene kombe järgi rahu. Kes on järgmine?
