Krister Kivi: Andeks, kas teil on veel ruumi?
Liibüast ülekoormatud kalapaadis läinud nädalavahetusel teed alustanud 950 naist, meest ja last, paljud neist lukustatud trümmisügavusse, ei jõudnud Lampedusani (mis olnuks esimene kindel maa nende teekonnal) mitte kunagi. Nende laevuke läks ümber ja vajus põhja 19. aprillil, kui osa põgenikke päästelaeva saabumise lootuses ühele reelinguservale kogunesid.
See on suurem katastroof kui Estonia uppumine, kuid üks Eesti ajaleht pühendas esmaspäeval uudisele pinna, mis polnud suurem tikutoosi pinnalaotusest. Õnnetus “võis nõuda sadu inimelusid” nenditi napilt.
Nii nagu me ei taha mõelda, mis juhtub kuketibudega linnuvabrikus (vastus: nad loobitakse elusana purustusautomaati), oleme vähesuutelised kaasa tundma tragöödiale Vahemerel. Võõra valu enda omaks tegemine poleks pragmaatiline. Pealegi ei näi põgenikevoolul olevat lõppu. Aafrika laevu mitmesaja inimesega pardal vajus Vahemerre ka 13., 16. ja 20. aprillil. Ja on ju meil “endalgi probleeme”. Küllap keegi teine tegeleb sellega, näiteks “ametivõimud”, näiteks Itaalia või Malta, mõtleb aju empaatiakeskus välja lülitudes. “Oma viga, et nad tulevad siia,” leiavad paljud.
Erinevalt Liibüat koloniseerinud Itaaliast (ja neist suurriikidest, kelle korporatsioonid Musta Mandri ressurssidest siiani kasu saavad), pole Eestil karmavõlga Aafrikas kujunenud olukorra ees. Siiski oleme vast juba meiegi õppinud nägema arenevaid mandreid võimalusteallikana, sellal kui seljatagune – kodune “kindlus-Euroopa” – on reserveeritud vaid meile, valituile. Ja see on küünilisevõitu hoiak. Meie kohus inimestena on viia end kurbmängu põhjustega kurssi ning lõpetada ignoreerimine. Eesti kohus ELi liikmena on aidata lõunapoolsetel riikidel põgeniketulvaga toime tulla ning avada neile suuremal määral oma uksi. See kohustus tuleneb niihästi sellest, et meile meeldib koolides lastele õpetada, kuidas kõik inimesed sünnivad võrdsetena, kui ka ajaloost, mis eestlasi endid mitmel korral kodumalat pagema sundinud.
Hirm, lahkumisvalu ja lootus, mida tundis igaüks neist 7000 eestlasest, kes jäid Läänemere põhja teise maailmasõja ajal põgeneda üritades, on emotsioonid, millega me oma ajalugu tundes edukalt samastume. Samad tunded – hirm, lähedastest lahkumise kurbus ja lootus – valdavad teele asudes ka Aafrika paadipõgenikke. Kuid me ei kuule neid lugusid. Keelebarjääri tõttu, deporteerimiste tõttu, suremise tõttu. Massiliste uppumiste tõttu selles maalilises meres, millest on mugavam mõelda päikese, puhkuse ja läbipaistva soolaka vee kontekstis.
