Laupäeva õhtul saatis sõber mulle tekstisõnumi: “Vaata uudiseid! Pääsesid just ebanormaalselt tugevast värinast Nepalis.” Ma olin Katmandust naasnud Saksamaale vaid mõni päev varem, kuid kohe ei taibanud ma, et nüüd oligi juhtunud “See”, mida me kõik olime teadnud tulevat. Kuid me ei teadnud, millal.

On talumatu istuda oma soojas ja mugavas Saksamaa elutoas, külmkapp toitu täis ja punane vein klaasis, kui mu sõbrad ja kolleegid, nende perekonnaliikmed ja sõbrad – inimesed, kellega olin jaganud ­igapäevaelu nii palju kuid ja kes olid saanud mulle kalliks – kannatavad kurnatuse, vihma ja külma käes, nende lähedased suremas Katmandu rusude all.

Üks mu kolleegidest, 24aastane kontoriassistent Pooja, kannab väsimatult hoolt oma ema eest, osaledes samas naabruskonna öövahis ning tehes tööd telk­laagris, mis on seatud üles neile, kellel pole võimalik leida mujalt ulualust. “Tead, me oleme Gurkhad,” ütles ta mulle. “Me kukume, aga siis me tõuseme jälle; me lihtsalt ei saa alla anda.” See eriline vaimne tugevus aitab tal olukorraga hakkama saada.

Enne laupäeva arvasid paljud, et suur maavärin muudaks kogu Katmandu tolmuks. Nüüdseks on selgunud, et paljud majad on, üllatuslikult, rohkem või vähem püsti jäänud. Kuid nagu ka Haitis aastal 2010, hakkab ametlik hukkunute arv dramaatiliselt kasvama, kui päästemeeskonnad jõuavad värina epitsentrile lähemale. Fotodelt on näha, et maatasa tehtud ja ülejäänud ilmast ära lõigatud on terved külad. Ning enamikus Nepali külades ei ole arstipunkte ega apteeke, pole meedikuid, kes adekvaatse ajaga kohale jõuaks. Lähemate päevade ja nädalate jooksul vajataks just neis külades enim abi ning päästetöödega tegelevatele organisatsioonidele annetamine on viis seda abi anda. Nepal võib tunduda kaugel, kuid solidaarsus ei peaks tundma riigipiire. 

Philipp Aepler töötas Katmandus Saksamaa saatkonnas. Ta on varem teinud abitöid maavärinajärgses Haitis.