MUJALT Uganda hakkas äkitselt kilekotivabaks
“Näe, vaata kui leidlik!” hüüab eestlanna auto tagaistmelt ja näitab näpuga teed ületava ugandalanna poole. Vihma sajab ja naine on patsilise soengu kaitseks sidunud pähe rohelise kilekoti. Selle pisikese ja kerge, mida igal nurgal tasuta jagatakse. Supermarketis pakitakse vaat et iga toode eraldi kilekotti ning siis kõik väiksed kilekotid veel kolme suuremasse kilekotti. Nagu matrjoškad.
Värskelt saabunud eurooplased ahhetavad, pobisevad midagi keskkonna kohta ning pakivad kauba seljakotti ümber. Pärast mõnda kuud enamik enam ei viitsi ning tõstavad kilekotihunniku maasturi tagaistmele. See kõik oli tavapärane elu Uganda pealinnas Kampalas veel paar nädalat tagasi. Aga enam mitte.
Alates 15. aprillist topitakse supermarketites kaubad paberkottidesse või tasulistesse taaskasutatavatesse plastkottidesse. Teenindajad paluvad vabandust ebamugavuste pärast, pööritavad silmi, kliendid kurdavad. Keegi ei saa aru, miks elu nii ebamugavaks on tehtud. Poes käimine on paras piin.
2009. aastal keelustati Ugandas ühekordsete kilekottide import ja tootmine, kuna suur plasti tarbimine on toonud kaasa hulga jama. Tomatid (või ükskõik mis kaup) pakitakse pooleks tunniks kilekotti ning see visatakse seejärel minema. Vaid hetke kasutuses olnud kott elab looduses edasi 20–1000 aastat. Küll mitte enam kotina, vaid juba väikeste keemiliste osakestena, mis hakkavad nähtamatult mõjutama mulla viljakust ja inimeste tervist, tekitades näiteks vähki ja viljatust.
Probleemile lisab tõsidust teine Ugandale omane probleem – kehv prügikäitlus. Kilekotid ummistavad vee äravoole, mis omakorda meelitab kohale malaariasääski. Maas vedelev kile moodustab aegamööda uue mullakihi, mis takistab vihmavee maasse imbumist. 60% omapäi uitavatest kariloomadest sureb seedesüsteemi sattunud kilekottide tõttu.
Kilekotiprobleem on globaalne probleem. Õhukesed kilekotid on keelatud näiteks ka Hiinas, Rwandas ja USAs California osariigis. Tugevamate kilekottide kasutuse piiramiseks rakendatakse tavaliselt erimaksu.
Uganda keskkonnaamet asus nüüd äkitselt kuus aastat tagasi jõustunud seadust ellu viima, kuna valitsus keeldus vastasel juhul neile riigieelarvest raha eraldamast. Kõik toimus nii ootamatult, et nüüd, kus juba aktiivselt kilekotte konfiskeeritakse, vaidlevad ametnikud selle üle, kas keelatud on vaid ühekordsed kilekotid või kõik plastist kotid. Kilekottide tootjad nurisevad, et neid pole hoiatatud. Poemüüjad ja ostlejad ei saa üldse aru, mis kilekottides halba on. Vahele on jäetud aeganõudev, kuid väga oluline samm – teadlikkuse tõstmine.
Arutletakse, et kas kilekottide ärakeelamine on üldse keskkonna suhtes mõistlik lahendus. Alternatiivsete paberkottide valmistamiseks võetakse maha vihmametsa ning nende mitmekordsel taaskasutamisel on piirid. Soosida tuleks kõiksugu kandekottide taaskasutust, ka kilekottide puhul.
Ehkki kilekottide tarbimise vähendamine pole Ugandas kulgenud sugugi mitte ideaalselt, on muudatus siiski ellu viidud ja suure tõenäosusega väheneb lähiaastatel kilekottide jäätmetesse sattumine mitmekordselt.
28. aprillil võttis Euroopa Parlament vastu eelnõu, mille kohaselt peavad liikmesriigid valima kilekottide tarbimise vähendamiseks kahe võimaluse vahel – tagama, et 2025. aasta lõpuks ei tarbita inimese kohta rohkem kui 40 õhukest kilekotti aastas; või tagama, et 2018. aasta lõpuks ei jagata õhukesi kilekotte enam inimestele tasuta.
Ehk pakub Uganda näide mõtteainet, kuidas Eesti kilekottide tarbimisele lahendus leida.
