Viinatööstur Janek Kalvi - kaine mulk
Eelmisel nädalal mõistis Harju maakohus Janek Kalvi (41) juhitava Liviko süüdi konkurentsikuriteos. Ettevõttele määrati enam kui miljonieurone trahv.
Viinatööstur Janek Kalvi lubab otsuse kindlasti edasi kaevata. Liviko on ainus Eesti ettevõte, mis on järjepannu kümme aastat olnud konkurentsi kahjustamise kahtlustega uurimise all.
Mõnede silmis on Kalvi läbinisti negatiivne kangelane: propageerib alkoholi ja nõuab pahedele soodsamat maksustamist. Ta kirub poliitikuid aktsiisi- ja alkoholipoliitika tõttu: valitsuse plaan tõsta järsult alkoholiaktsiisi rikub Liviko õigustatud ootusi. Ta ähvardab Eesti riiki seetõttu kohtuga. Ei kõla just aatemehena, ega?
Tegelikult on 16 aastat Livikos töötanud Kalvi kahe jalaga maa peal kindlamalt kui paljud tema kundedest.
Alkotööstuse kaanepoisina on Kalvi pidevalt pildil, vehkides rusikaid prokuröride, poliitikute või rahvatervise edendajate poole.
Kalvi räägiks meelsasti, kuidas Liviko lisas hundijalavee etikettidele rasedaid ja autojuhte hoiatavad piktogrammid ammu enne, kui seadus firmat selleks kohustas. Ta keelaks koguni alkoholi müügi purjus inimestele.
Või kuidas Soomes (kuhu oleme oma poliitikaga teel) on alkovärk riiklikult nii ülereguleeritud, et turg on seal kaotanud isereguleerimise võime. Keela palju tahad, kogused, mis soomlased endal kõrist alla kallavad, löövad uusi rekordeid.
Ja eriti emotsionaalselt räägiks ta muidugi sellest, kuidas Rõivase valitsuse peataolek ja rapsimine alkoholi- ja aktsiisipoliitikas viib kodumaise suurtööstuse halvimal juhul butiigistumise või koguni pankrotini.
Me ei tea Kalvist palju. Kuid naljatletakse, et Kalvi teab meist nii mõndagi. Ta teab, kui palju üks või teine prominent tegelikult joob. Esmaspäevast reedeni kotivad variserid viinatöösturit, reede õhtul võtavad punnid maha.
Alati härrasmehelik ja šikk Kalvi on maailmavaatelt liberaal, kuid peab end vanamoeliseks. Seltskonnameedia pole temast kirjutanud. Facebooki ja Twitterit ei kasuta. Fotosid naisega suusapuhkusel käigust või lapse sünnipäevast ei riputaks eluilmaski avalikult üles.
Ta ütleb mängleva kergusega ei paljudele intervjuudele ning eelistab silmast silma kohtumisi. “Hindan väga kõrgelt oma privaatruumi, kuhu kuuluvad lähemad sõbrad ja pere,” ütleb Kalvi.
See sobib hästi ülemöödunud sajandil asutatud tööstuse juhile. Kujutan nelgi-, kadakamarja-, kohvi- ja ingveriaroomidega uimastavas Liviko keldris elavalt ette, kuidas Vene tsaaririigi päevil siin, Riigi Viinalaos nr 1, keegi tundmatu tehasedirektor sama kirglikult külalistele ekskursiooni tegi kui Kalvi täna.
Ainult selle vahega, et kui veel esimese vabariigi ajal oli Liviko ettevõtluse lugupeetud musternäidis, siis nüüd on temast saamas peksupoiss.
Üks Liviko omanikest Enn Kunila ütleb, et meest iseloomustagu tema teod. Kalvi juhtimisel laienes Liviko kriisi kiuste üle Baltikumi, firmast sai veinide importija nr 2, Viru Valge võidab Londonis kuldmedaleid Finlandia ees jne.
Kunila: “Mitu pudelit Vana Tallinna müüdi tervel Nõukogude ajal Eestist välja? Ei ühtki.” Alles Kalvi ajal on müük välisturgudel käima läinud.
Sõprade-konkurentide hinnangul kirglik, pühendunud ja alati korrektne mees, töökas, ei pea paljuks saata näiteks pühapäeva pärastlõunal olulisi töökirju. Tuli tema Liviko kabinetis kustub alati viimasena.
Ta jookseb regulaarselt ümber Viljandi järve (ajaga alla tunni).
Ta korraldas aastaid reedeti 13. kuupäeval oma isiklikke “teeme ära!” heakorratalguid, mille raames tegi koos sõprade-kolleegidega korda Raplamaal Maidla lastekodu.
Ta soetas buumi tipus kodulinna Viljandisse Pikale tänavale kunstnik Juhan Muksi koduna tuntud villasse korteri, mille rõdult avaneb kaunis vaade Viljandi järvele. Kolm aastat tagasi ostis Kalvi maja kõrval ka mõned hoonestamata krundid.
Kalvit tõmbab kõvasti metsa poole, nii Eestis kui ka välismaal. Kui pealinna eliidi hulgas valitsevast “kollektiivselt hulluksminemise õhkkonnast” on tarvis kuidagi välja saada, põrutab Kalvi tihti sügavale Soomaa metsa, kus elavad tema metsmesilased. Sinna looduskaitsealale pani ta koos sõber Hannes Praksiga mõned mesitarud, millele eksinud marjuline võib sõna otseses mõttes otsa komistada. Mesinikuks hakkamise idee tekkis Kalvil seoses sellega, et sõber sai tarud isalt päranduseks. Nüüd tahavad mehed mõned mesilaspered ka Lahemaale asustada.
Kalvi võtab teinekord ka fotoaparaadi metsa kaasa. “Loodus on nii vapustavalt ilus, kõik see energia ja elu, mis seal käib oma täies loomulikkuses, sõltumata sellest, kes meie valitsust juhib või millist alkoholi- või aktsiisipoliitikat aetakse. Mulle mõjub see alati värskendavalt. Soovitan kõigil aeg-ajalt metsas käia, isegi kui oleme sellest nii võõrdunud, et peame end selleks sundima.”
Üks, mis talle mesilaste puhul silma on hakanud: nii seal kui ka poliitikute maailmas on tegelasi, kes vahel nõelavad. Aga metsast leiab rohkem ausust, päriselu. Seal ei ole oma rosimannuseid. Samblas mütates on Kalvis pikapeale kujunenud veendumus, et poliitikut ei saa temast kunagi.
