See on meie püha püha!
Pahane noormees kurjustas minuga. Pidades silmas minu hiljutist teleesinemist, uuris ta, kuidas ma julgen halvustada võidupüha, seda püha tähtpäeva – meie vanaisad ju sõdisid! Tehes peas kiire arvutuse (noormees oli kõige rohkem kahekümneaastane), küsisin, millisel rindel tema vanaisa võitles. Noormees põikas vastusest kõrvale ning ütles, et vanaisad üldiselt sõdisid. Vastasin, et tema vanaisad ei sõdinud, kuna olid liiga noored, minu vanaisad ei sõdinud, kuna olid liiga vanad ja surid mõlemad Leningradi blokaadi ajal nälga.
Sõdis minu isa, sõdis esimesest päevast kuni viimaseni ning lõpetas sõja Berliini all. Ja ta mäletas, et sõja lõpp ja sellele järgnevad päevad olid tema ning kõigi teda ümbritsevate jaoks traagilised. Sõja ajal on kõik mured tagaplaanil. On vaja purustada vaenlane, küll kõik muu kunagi laabub. Aga siis selgus, et ei laabu midagi: sõbrad on saanud surma, surnud on paljud lähedased tagalas, kummitavad alateadvusest välja tulnud õudsed pildid sõjapäevilt, kaotused on tohutud ja mis edasi saab, pole selge. Ta rääkis ja kirjutas sellest oma memuaarides, kuidas käis padujoomine, sõdurid püüdsid viina sisse uputada oma muresid ning palju oli enesetappe.
Tolleaegset meeleolu peegeldas Mihhail Issakovski sõnadele kirjutatud tohutult populaarseks saanud laul, mis algab nii: “Vaenlased põletasid maha koduonnikese, tapsid ära kogu ta pere. Kuhu nüüd sõduril minna?” See laul keelati peagi, kuna väljendas nõukogude inimesele mitteomast pessimismi.
Mingit juubeldust ei tundnud ka riigi juhtkond, ehkki rahu sõlmimist tähistati piduliku saluudiga ning 9. mai kuulutati Ülemnõukogu ukaasiga võidupühaks ja töövabaks päevaks. Tegelikult aga polnud Stalini meeleolu sugugi ülev. Põhjuseid oli mitu. Isegi kui jätta kõrvale Viktor Suvorovi põnev, kuid tõestamatu versioon, et Stalin plaanis Euroopa vallutamist ja see kukkus läbi, oli tal teisigi probleeme. Sõjapidamine, mis ei hoolinud ohvritest ega ressurssidest, võis tekitada ebameeldivaid küsimusi. Vene rahvuslased armastavad Stalinit muuseas seepärast, et 24. mail 1945 tõstis Stalin pidulikul vastuvõtul Kremlis toosti vene rahva eest. Kuid unustatakse selle kontekst. Lubatagu siinkohal seda meelde tuletada. Stalin pisendas nii materiaalsete kui inimkaotuste ulatust (seitse miljonit hukkunut on vähem kui neljandik praegu esitatavast ohvrite arvust), kuid kartis siiski rahva meelepaha ja kiitis: “Mõni teine rahvas oleks valitsuse minema ajanud, aga vene rahvas ei läinud selle peale.” Ning lõpetuseks: “Tänan vene rahvast usalduse eest! Vene rahva terviseks!”
Juba 23. detsembril 1947 tühistas Stalin oma ukaasiga 9. mai kui töövaba päeva. Kompensatsiooniks kuulutati töövabaks 1. jaanuar. Mingisugustest pidustustest ega sõjaväeparaadidest polnud enam juttugi. Viimane Stalini-aegne sõjaväeparaad oli pühendatud võidule ning see peeti 24. juunil 1945. Mäletan väga hästi 1960. aasta 9. maid: isa rindekaaslased saatsid talle kaarte. See oli väga isiklik päev, mis polnud seotud mingisuguse ametliku pompoossusega. 9. mai riikliku tähistamise taastas Brežnev 1965. aastal. Sellest ajast hakkas võidupäeva tähtsus kasvama ning käesoleval aastal saavutas see rekordilise mastaabi. Isiklikust sündmusest, mis oli pühendatud sõja lõpule, sai ametlik ja agressiivne vaatemäng. Tõelised veteranid aga on millestki olulisest ilma jäetud.
