JUHTKIRI: Kelle püksid sõeluvad asüülitaotlejaid
Täna esitab president Jean-Claude Juncker Euroopa Komisjonile 17-leheküljelise ettepaneku, kuidas reageerida sõjapõgenike ja asüülitaotlejate massiivile Lõuna-Euroopas. Ettepaneku “Lisa 1” on Exceli-põhine: kui palju peaks igasse liikmesriiki pagulasi ümber suunama, arvestades SKTd, rahvaarvu, senist asüülitaotluste arvu ja tööpuuduse määra.
Piltlikult on Eesti senine panus Vahemerel eluga riskivate põgenike probleemi lahendamisse olnud, et võime jagada oma Läänemere paadipõgenike kogemusi vastupidavamate aluste ehitamiseks, et huvilised turvaliselt meist võimalikult kaugesse riiki jõuaks. Ehk siis nullilähedane. Ilmselt sõeluvad poliitikute püksid püüli, kartes konservatiivsete valijate reaktsiooni.
Levinud vastuväide ümberasustamiskavale on, et ega nad ju siia külma ja pimedasse, sotsiaaltoetustega koonerdavasse Eestisse ei jääks. Esiteks, koalitsioon on võtnud kursi raha külvamisele lennukilt, küllap tulenevalt asjaolust, et autotranspordikütuste aktsiis on kuuldavasti tõusmas. Teiseks, mu meelest on Eestil ka mõned plussid – näiteks hilistalvel, kui päevad juba pikemad, on siin imeilusad päikeseloojangud. Kolmandaks, kuidas on see, et immigrandid Eestisse nagunii ei jää, vastuargument nende siia lubamisele?
Levinud on seisukoht, et Eesti peaks vastu võtma “ajusid”, “talente”, “kvalifitseeritud tööjõudu”. Huvitav idee, kuid seni pole keegi välja pakkunud IQ-taset, mis võiks kvalifitseeruda, ega ka plaani, mis teha nende siinsete elanikega, kes sellele alla jäävad.
Levib ka väide, et meil juba on sadu tuhandeid immigrante, ja et sellega oleme oma panuse andnud. Esiteks, palun siis nimetada nimesid. Jürgen Ligi identifitseeris möödunud aastal ühe sisserändaja, pojaga.
Teiseks, kui ka käsitleda Nõukogude Liidu ajal siia tulnud ja asustatud sadu tuhandeid inimesi immigrantidena, siis selle järgi peaks meil olema ju üsna hea kogemus, et ka niivõrd massiline sisseränne ei suuda eestlust murda – mida siis veel mõned sajad või ka tuhanded teeks.
Kolmandaks, kuidas me tahaks, et Euroopa Liit käituks, kui massiline sisseränne tabaks Euroopa Eesti-otsa? Kui sanktsioonid tõesti muudavad elu Venemaal nii raskeks, nagu mõned loodavad, või kui Ukraina sõda eskaleerub, siis me ilmselt loodaks mingile solidaarsusele koormuse jagamisel?
Solidaarsus on põnev asi. Tundub, et meil on vedanud, et siis, kui Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklit kokku lepiti, ei olnud laua taga Viktor Orbanit. Nüüd on ka Eesti peaministril võimalik kuulsaks saada – Ungari peaministril Orbanil on vaja veel kolme liitlast, et Euroopa Komisjoni asüülitaotlejate jagamise ettepanek blokeerida. Selle kahtlasevõitu kuulsuse asemel võiks hoopis pakkuda välja, et Excelis võetaks arvesse ka rahvastikutihedust. Me oleme ELi viimase kolme seas, koos Rootsiga, kes ongi olnud kõige liberaalsem immigrantide vastuvõtmisel, ja Soomega. Ehk siis: suurendame oma osa põgenikeprobleemi lahendamisel, uue Põhjamaa stiilis.
