Armastusega Itaalia Aafrikast
Sitsiilia oma pulbitseva elustiiliga on mu südame murdnud juba aastaid tagasi ja taas kord oma lemmikpaika külastades tekkis mõte heita pilk pisikesele, pindalalt veidi Kihnust suuremale Lampedusale. Saare rannajoon on kõrge dolomiidist ja lubjakivist sakiline kalju, mille vahele on pikitud imepeene tuhksuhkrutaolise liivaga kümmekond kitsukest rannariba. 360 päikeselist päeva aastas ning ei mingeid piiniametsi ega kõverikke oliivisalusid, vaid varasuvised uimastavalt lõhnavad tüümianimaastikud, fenkoli- ja ämmakeelevõsad, mis paraku küll suve edenedes muutuvad kuumavaks kivikõrbeks.
Itaallased armastavad seda saart väga ja püüavad iga hinna eest oma puhkuse seal veeta. Mõnel keskklassi itaallasel on õnnestunud saarele väike suvekodu soetada, aga enamik üürib kohalikelt pinda – tuba, majakest, garaaži –, et igal aastal veeta päikeselised päevad samas rannas, samas meres, samade tuttavate nägude keskel. Ka Silvio Berlusconi on Cala Francesele endale suvemajakese rajanud, arvatavasti ainsa tervel saarel, millel hooldatud muruplats.