JUHTKIRI: Eelseisvast referendumist
Kogu valimistejärgne möll koalitsiooni kokkupaneku ja kütuseaktsiiside ümber võis juhtida meie tähelepanu kõrvale oluliselt – eelseisvalt referendumilt, mis põhimõtteliselt otsustab Euroopa Liidu tuleviku ja kõigi sellega seonduvate vabaduste püsimise. Referendumi aeg pole veel paigas, eeldatavasti toimub see järgmisel, hiljemalt ülejärgmisel aastal. Läbirääkimised selle üle, milline on tuleviku Euroopa Liit, peaksid kohe algama. Kas eestlastel säilib võimalus asuda suhteliselt vabalt tööle teistes euroliidu riikides? Kui solidaarselt käitub Euroopa meie kõigi ees seisvate probleemidega? Kui palju aitavad rikkamad Euroopa riigid vaesemaid riike järele? Kõik sedalaadi küsimused tulevad lauale.
Tõsi, meie sellel referendumil osaleda ei saa. Referendumi korraldab Suurbritannia, ja sel nädalal otsustasid britid piirata osalemist ainult kodanikega. Peaminister David Cameron on lubanud rääkida ülejäänud Euroopa Liiduga läbi uued tingimused, mis muudaksid liikmeksolemise brittidele meeldivamaks. Me peaksime Cameroni toetama – et euroliidu liikmeksolek muutuks meile kõigile meeldivamaks.
Suurbritannia tahab mõistagi hakata kauplema kõikvõimalike erandite üle, mis võiksid kehtida niivõrd erakordsele riigile: et ELi õigus ei oleks ülem nende riigis vastuvõetavate seaduste osas, et nemad ei peaks teistega samavõrra tagama tööjõu vaba liikumist jne. Mõistagi pole siin millegi üle rääkida: andes “muidu me lahkume” ähvarduse peale järele, on ainult aja küsimus, millal keegi järgmine tahab endale erandeid.
Kuid Suurbritannia referendum annab ELi riikidele uuesti võimaluse läbi arutada, kuidas Euroopa ühiselt paremini toimima panna. Kuidas vähendada bürokraatiat. Kuidas – erasektori kõnepruuki kasutades – tsentraliseerida veelgi tugiteenuseid suurema sünergia saavutamiseks. Kuidas hoida mõistlikku liini selles osas, millise piirini püütakse elu reguleerida Brüsselist (ja ehk enam mitte Strasbourgist) ja kust alates peaks otsustusõigus olema kodanikele lähemal. Nendele küsimustele paremate vastuste otsimisest võidaks kogu Euroopa. Nende küsimuste püstitamine annaks ka Cameronile vajalikku sisepoliitilist krediiti, mille abil ta saaks Suurbritannia kodanikelt rahvahääletusel kätte ülivajaliku jah-vastuse Euroopa Liitu jäämise osas. Eurokraadid on muidugi brittide peale eriti tigedad. Referendumis nähakse üleüldiste isolatsionalistlike ja rahvuskonservatiivsete meeleolude jätku, mis on iseloomustanud valimisi mitmes riigis kuni sellenädalase üllatajani Poola presidendivalimistel. Kuid neid muresid eirata ka ei saa.
Taavi Rõivas ja Keit Pentus-Rosimannus võiksid toetada meie Briti liitlasi mõistlike küsimuste püstitamisel eelseisvateks läbirääkimisteks. Lissaboni leping on muidugi napilt üle viie aasta kehtinud. Aga Lissaboni lepingul on kahtlemata veel arenguruumi – laseme brittidel välja kaubelda paremini toimiva Euroopa meie kõigi jaoks.