VANA KULD: Kasulik narkomaania
Igal ajal on omad kaanonid, normid, mille järgimine võimaldab tunda end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena. FosforiidivÕitlusele järgnenud aastatel kehtis ühiskondliku ettekirjutusena poliitjkahuvi ja riigitruudus, üheksakümnendate alguses sobis olla palju reisinud. Praegu on peen hoolida oma tööst.
Tänapäeval lihtsast ürgeest-laslikust töökusest ei piisa. Kaasaegne inimene, kui ta tahab kaaslaste lugupidamist teenida, peab olema tööhull, workaholic.
Töönarkomaan vihub tööd teha, kuid mitte raha pärast. Oma töötegemisest lootusetult sõltuvusse sattunu on ikkagi loominguline natuur, isiksus, mitte väikekodanlane. Tähtsaim hüve, mida ta töötegemise eest saab, on rahuldus eneseteostusest. Kasulik leping, kasvikud fondidelt, jess! Raha, see tuleb ja läheb niikuinii. Mitte igast rügajast ei saa tööhullu. Workaholic peab olema pühendunud, fanaati line, töötam i ne peab olema mõdus vivertdi, elu sisu. Lihtne kohusetundlik rassimine tagab kõigest võrdluse hobusega. Tuim hobutöö kella kaheksast viieni ei ärata kellegi
imetlust.
Tegevuses peab sädet olema, nii et keIla ei vaadata.
Pühendumine oma tööle toob kaasa erilaadsed inimsuhted. Töö -see ongi tänapäeva seltskonnaelu. Kõik workaholicud on vaadanud teleseriaali Capital City ja idealiseerivad seda. Lugu jutustab noortest börsimaakleritest, kelle tähtsaim profiit on nende panga heakäekäik.
Workaholicud lähenevad üksteisele töösuhete kaudu ja kui neil kattuvaid töövajadusi pole. siis suhted jahtuvad. Workaholicutel on töö vastu sügavamad tunded kui teise inimese vastu. Inimeses ei või kunagi kindel olla, aga töö ei jookse eest ära. Ainus tõeline kirg on töö, mida pretentsioonitumad kired võivad ilmestada, ent mitte kunagi tõrjuda. Tegemist pole hästi funktsioneeriva sotsiaalse robotiga, vaid rafineeritud vajadustega, kõrgelt arenenud ühiskondlike intellektuaalidega.
Tööl kui kireobjektil on mitu eelist. Pinged, mis tekivad tööga seoses, on lineaarsemad ja loogilisemad kui partnersuhetes. Järelikult võtab nende lahendamine vähem tühja energiat. Armastatud töö ei vea kunagi alt ja on alati töötegija päralt. Töö juurde saab alati tagasi pöörduda.
Hobid - see sõnagi kõlab anakronismina ja meenutab ankeete 70. aastatest - tulevad arvesse niivõrd, kuivõrd need huvitavad seda kildkonda, kellega on tarvis lävida. Vaba aega veedetakse koos kolleegidega, ärisõpradega, barbecued küpsetatakse, squashi, tennist või golfi mängitakse nendega, kellelt saab kasulikku informatsiooni.
Mediteeriv-bakhanaalne elutunnetus, mida viljeles kunagi vaimuelul, on nüüd mahajääjate, looserile eesõigus. Tööeliidil on skuuter, taimetoit ja punavein, mis pikendab eluiga. Burn-out-jutuga pole mõtet teda hirmutada, ta on varitsevate ohtudega kursis, kuid trotsib neid.
Vaadakem, kuidas näeb välja sajandilõpu tüüp. Eesti commediadell' arte tegelane; millised on töötegemise kui normi kehastused pealinna tänavail. Enesekindel nooruk mobiiltelefoni karjumas, et kui koormad täna ei tule, siis on papp kinni, 35aastane vana kala, kellest tänaval on näha ainult tema auto, sest ta on kogu aeg koosolekul või ärilõunal. Edukas stagnant, kes siiani naudib elulaadi, mis on tuttav filmist "Naine kütab sauna". Maitsekas Cosmopoitani kangelanna, kes oma väikeautoga äriiänavai I manööverdab.
Need on tüübid, kelle elunormid on näha nende askeldustest ja välimusest.
Muidugi on töökaifimise kultuur tulnud meile läänest. Puna-aastatest oli kasu niipalju, et meil on olemas sobiv sõnavara: tööeesrindlane, lööktööline, ent neid ei võeta kasutusele. Ameerika meediakangelased on kõik tööhullud - Donald Trump, Bill Gates, Mark Kalev Kostabi, Jodie Foster, Madonna jne. Ameerikalik müüdimasin toodab juba ammu kangelassaagasid, milles fetišeeritakse edu ja töötegemist. Polegi tähtis, mida keegi teeb, kas harjutab hoolega laulmist või leiutab personaalarvutile uut tüüpi protsessorit, tähtis on see, et ta teeb seda kogu südamest. See on omadus, mida ühiskond hindab.
Kuigi meie linnadest on töökuulsuse stendid kui atavismid maha kistud, tuleb varsti töökangelaste ikonograafia tagasi. Enam küll ei upitata pjedestaalile kaevurit või lüpsjat. Sinna saavad persoonid, kes toodavad uue aja ideaale, mis hakkavad levima normidena. Töö kaifimine pole yuppiede ega teiste uue oja inimeste privileeg. Proffi on alati tuntud põhjalikkusest. Nende hulk lihtsalt kasvab. Ja see on väga hea.
...Vastavalt president Merilt saadud suunistele (vt Eesti Päevaleht nr 1, 5. juuni lk 1) tuleb kirjutada positiivsetest nähtustest meie elus. Rohkem optimismi, entusiasmi, vähem masohhistlikku elu pahupoole kujutamist - need on värskeimad normid ajakirjanikele. Käesolev töö on esimene katse tegelikkust lakeerida. Uut pole selles midagi, nagu ei ole töötegemiseski.
