Sulev Vedler: Võidab see, kellel on kõige rohkem võlgu
Esimesi olümpiamänge (Ateena 1896) ähvardas ärajäämine, sest Kreeka valitsusel sai raha otsa. Riigivõlg oli viieteist aastaga kasvanud viis korda, kuid valitsus ei kasutanud välislaene kõige nutikamalt. Suur osa rahast läks sõjalisteks kuludeks, märgatav hulk ka “vasakule”. Kreeka obligatsioonide hind Pariisi börsil kukkus üle kolme korra. Inflatsioon kiirenes. 1894. aastal ikaldus ka viinamarjasaak ja peaminister Charilaos Trikoupis ütles parlamendi ees oma karjääri tähtsaimad sõnad: “Kahjuks oleme pankrotis.”
See oli juba neljas kord 19. sajandil, et Kreeka ei suutnud välislaene tasuda. Samamoodi läksid asjad vussi 1826., 1843. ja 1860. aastal.
Trikoupis mõistis, et olümpia läheb palju kallimaks, kui korraldajad väidavad. Mängud toimusid siiski. Suuresti tänu ärimees Georgios Averofile, kes suure osa kuludest kinni maksis. Seetõttu avati mängude eel Ateenas pidulikult tema kuju.
Pankrot tabas Kreekat veel 1932. aastal, üleilmse kriisi ajal. Nagu varemgi (aga ka praegu), andsid tookord Kreekale laenu Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa pangad.
Aga Kreeka tõusis jalule. Riik sai intressimäärade ja drahmi kursiga mängides majandusele vunki juurde anda.
Kõik kordus selle sajandi alguses, kui Kreeka valmistus 2004. aasta Ateena olümpiaks. Majandusminister Georgios Alogoskoufis teatas pärast, et eelarve läks küll 40 protsendiga lõhki, kuid “mängud olid seda kõike väärt”.
Kreeka pääses, sest oli ühinenud euroalaga ja sai odavalt laenu võtta. Drahmi ajal olid Kreeka riigi pikaajaliste võlakirjade intressimäärad laias laastus kaks korda kõrgemad kui Saksa riigi omad. Nüüd kukkusid nad Saksa omadega peaaegu samale tasemele. Isegi olümpiamängude auk ei teinud palju haiget: Kreeka bondide reiting kukkus A+ pealt tasemele A.
Kiusatus laenu võtta kasvas. Kiusatus laenu anda samuti. Lääne pankiirid pigistasid silma kinni asjaolu ees, et Kreeka võlakoormus kasvas kiiremini kui teistel riikidel. Kreeka oli euroala, s.t kvaliteedimärgiga riik. Mitte mõni Island, Läti või Eesti.
2008. aastal tabas maailma uus sügav majanduskriis. Eestile ei oleks toona keegi laenu andnud, kreeklased aga laenasid edasi. Ja Saksa pangad, Itaalia pangad, Prantsuse pangad laenasid neile mõnuga, sest kreeklased maksid kõrgemat intressi.
Kuni aprillis 2010 teatasid reitinguagentuurid, et Kreeka võlakirjad on rämpsu tasemel. Kreekast sai samasugune finantspaaria nagu Estonian Airist – normaaltingimustel talle enam ükski pank ega fond laenu ei andnud, abi sai ta vaid IMFilt ja teistelt riikidelt.
Praeguseks on Kreeka võlakriisis vindunud juba üle viie aasta ja värskeimad uudised ütlevad, et Kreeka on pankroti väljakuulutamise äärel, kui uut abi ei saa.
See on närvide mäng. Enne Kreeka rahandusministriks saamist töötas Yanis Varoufakis majandusprofessorina, tema erialaks oli mänguteooria, nüüd rakendab ta seda praktikas.
Kreeklased teavad: nende võlg on just nii suur, et see pole enam nende, vaid üha rohkem teiste riikide mure.
Asi pole enam ammu majanduslik, vaid poliitiline. Kreeka ähvardab abita jäämise korral lahkuda euroalast ja isegi Euroopa Liidust ning seda peljatakse üle liidu, nii Berliinis kui Pariisis, Lissabonis kui Tallinnas. Sest Kreeka lahkudes võib mureneda kogu liit. Seetõttu usuvadki kreeklased, et küll neile viimasel minutil abi antakse.
Vennasriigid tunnevad ohtu, et Kreeka võib krahhi korral läheneda näiteks Venemaale, keda Euroopa Liit ei pea enam oma strateegiliseks partneriks – vastasel juhul peaksime jagama ühiseid väärtusi. Näiteks Küpros lubaski oma sadamatesse Vene sõjalaevu, kui Kreml neile abilaenu andis.
Täielik võlgadest vabastamine oleks ka väga kreekalik. Sellise lahenduse viis Solon ellu juba antiikajal, kui ateenlased olid üle jõu elanud ja sattusid järjest võlavangi. Suurim võidumees oli too, kellel oli kõige rohkem võlgu.
