Kaarel Tarand: Toompea tase kaugelt üle keskmise
Kui riigikohus peaks Keit Pentus-Rosimannuse avaldusi sõna-sõnalt võtma, siis ei langeta nad otsust Autorollo pankrotivaidluses, vaid kaaluvad täievoliliste inkvisiitoritena elu ja surma küsimust, mis võib päädida kangelanna tükeldamisega tuhandeks osaks. Surmanuhtlust pooldavad Suure-Lähtru senjöörid on mõistagi timukakirve tarvitamisel alati valmis abikätt sirutama. Otsuse täideviimine taastab jumaliku õigluse ning seisuse au. Hiljem võib süüta neitsi muidugi ka märtriks kuulutada ja temast mõne vahva altarimaali joonistada. Poliitikute dramaatiliste ja värvikate pressiavalduste järgi näeb XXI sajandi põhiseaduslik kord Eestis just selline välja.
Proosalises tegelikkuses on aga kohtuvaidlused poliitikute osavõtul muutunud tüütavaks ja nii avaliku võimu toimimisele kui ka avalikule inforuumile koormavaks. Mõistagi ei tohi keegi seada ega seagi piiranguid inimese teele tema õiguste, au ja väärikuse kaitsmiseks kohtu kaudu. Probleem on, kui võimukandjad sattuvad kohtusse mitte omal initsiatiivil ja oma õigusi kaitsma, vaid seetõttu, et on teiste üksikisikute, organisatsioonide, sh riigi huvisid ja õigusi rikkunud või ametipositsiooni kuritarvitanud. Just selliste lugude katkematu rida iseloomustab paraku Eesti avaliku võimu näopilti läbi paari viimase aastakümne.
Uurimis- või kohtualune võimukandja, olgu ta siis seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu ametnik, riigi- või munitsipaalpalgaline, on kaksipidine signaal laiemale publikule. Ühelt poolt kinnitab näiteks korruptsioonijuhtumite jõudmine kohtusse ja ka süüdimõistvate otsusteni seda, et Eestis ei kohku uurimine ja õigusemõistmine tagasi ametipositsioonide või parteilise nokkimisjärjekorra ees ning on sõltumatu ja professionaalne, sest tegu pole võimu enda tellitud näidisprotsessidega, nagu Venemaal või Hiinas. Teisalt aga õõnestab üks varganäost saadik, kelmist minister või pistisevõtjast kohtunik kogu võimusamba usaldusväärsust kodanikkonna silmis ja on üks tõukejõude populaarse üldistuse “Toompeal on kõik pätid” sünniloos.
Ka vaba ajakirjanduse paneb poliitiku osalusel toimuv kohtuvaidlus keerulisse olukorda. Asja igakülgseks valgustamiseks on ülekaalukas avalik huvi olemas, aga süüaluste ja nende advokaatide ühissurve on sundinud meedia leppima tõlgendusega, et kedagi ei või süüdlaseks nimetada enne kohtuotsuse jõustumist, mis neis protsessides tavapäraselt toimub alles pärast kõrgeima kohtu seisukohavõttu. Ajakirjanike jaoks võiks rahulikult kehtida loogika, et kohtuotsus on kehtiv hoolimata edasikaebuste hulgast ja sisust, kuni järgmises astmes seda ei muudeta. Siis kehtib järgmine otsus. Asjaolu, et määratud karistus kohe ei jõustu, ei muuda otsust ja selle aluseks olevaid tõendeid ega argumentatsiooni.
Kurioosne on seegi, kui tsiviilvaidluse ühele poolele (praegusel juhul välisminister Postimehes) antakse ulatuslikult leheruumi, millele teisel poolel juurdepääs samas mahus puudub. Veel halvem on aga, kui kriminaalprotsessis, kus süüdistavaks pooleks riik, mille esindajad, olgu politsei või prokuratuur, on avalikus suhtluses sunduslikult napid, annab ajakirjandus lahkelt veerge süüdistatava poole (näiteks riigikogu liikmed) advokaatidele arvamuslugude või intervjuude veeretamiseks ehk musta valgeks rääkimiseks.
Range toimetuspoliitika oleks neis juhtumites see, et protsessi osalistele otsest avaldamisvõimalust poleks, kõik, mis jõuab meediasse, käiks toimetaja vahendatuna, kusjuures ma ei näe midagi halba selles, kui toimetaja ja/või toimetus vastavalt oma maailmavaatele ja moraalile ka protsessis poole valiks. Protsessi mõjutamine? Mitte sugugi, sest kui kohus on sõltumatu, ei saa ajakirjandus kohtunikku kuidagi otsuse eest premeerida või karistada, olgu otsus siis väljaandele meeldiv või mitte.
Kõige rängem kahju, mida poliitikute kohtuasjad põhiseaduslikule korrale teevad, on just kodanikkonna ja põhiseadusliku riigivõimu usaldusvahekorra õõnestamine. Meil istub riigikogus vintskelt edasi kaks kahes kohtuastmes süüdi mõistetud, ent veel jõustumata karistusega kurjategijat – Priit Toobal ja Lauri Laasi. Ringkonnakohus pani võlausaldajatele (sh lõppkokkuvõttes riik umbes 300 000 euroga) sihiteadlikult kahju tekitamises kaasvastutuse Keit Pentus-Rosimannusele. Ühed rahaga susserdajad kõik – miks kollektiiv neid paariatena enda hulgast ei isoleeri? Nende neljas aatekaaslane Urbo Vaarmann esinduskokku küll enam ei kuulu ja läks erandlikult ka kiirmenetluse teel kokkuleppele, kuid pärast selle sõlmimist süüd omaks ikka ei võtnud.
Kõigi käitumisreegel on olnud süüdistada kohtuvõimu kallutatuses, parteilistes eelistustes (mis on reformierakondlasest asjaosalise puhul eriti jampslik), asjatundmatuses jne. Kui parteirahva ühisveendumus on, et esimese ja teise kohtuastme otsused ei kõlba, siis järelikult ihkavad nad endale erireeglit, mille alusel nende üle mõistab edasikaebamise võimaluseta kohut kohe ja ainsana riigikohus.
Kogu jõuku tuleks põhiseaduslikult sõltumatu kohtuvõimu maine kahjustamise eest – mis sisuliselt on riigivastane tegevus – kuidagi eraldi karistada. Valitavate isikute puhul on see tulevikus valijate kätes. Loodetavasti püsib valijail see ka meeles. Keskerakonnas ja Reformierakonnas on registri järgi kokku ligi 30 000 hinge. Lähedased kaasa arvatud, võib nende parteide summaarseks mentaalseks mõjusfääriks lugeda ehk kuni sada tuhat inimest. Kõigile neile antakse aastaid intensiivset signaali, et kohtud on “meie omade” vastu ja mõistavad meie ausaid ja õigeid süüdi (või õigeks, kui oleme kohtunikke ebaseaduslikult “töödelnud”). Seega võivad mõne üksiksuli tembud panna kohtuvõimu usutavuses kahtlema terve kümnendiku elektoraadist. Rahvakeha üldist tervet mõistust ja hinnanguvõimet see õnneks suuremalt häirida pole suutnud, kohus institutsioonina ületab usaldusväärsuses tublisti nii riigikogu kui ka täitevvõimu. Kuid tilkuv vesi uuristab lõpuks kivisse augu.
Süüliste poliitikute iseäraliku loogika järgi ei ole ringkonnakohtus süüdlaseks tunnistatul küll sünnis tegutseda valitsuse liikmena, kuid parlamendis tiksumine oleks justkui igati kena ja õige. Kohtunik, kellele langeb korruptsioonikahtlus, kõrvaldatakse päevapealt ametist ja pole mõjuvat põhjust, miks peaks võrdse tähtsusega võimuharudes isikuid erinevalt kohtlema. Usalduse kaotanul pole mingit moraalset õigust osaleda tähtsate otsustel langetamisel avaliku võimu mis tahes tasandil. Usutavasti muutuvad Montesquieu (1689–1755) ja James Madison (USA neljas president, 1751–1836) oma haudades vägagi rahutuks, kui nende mõte peaks juhtumisi Toobali või Pentus-Rosimannuse peale uitama.
Riigikogus on kolm ringkonnakohtust otsuse saanud tegelast. Kohtute statistika järgi pääseb Eesti keskmine elanik (imikud ja raugad kaasa arvatud) tsiviilasjus ringkonnakohtu ette umbes neli ja kriminaalasjus kaksteist korda harvemini kui riigikogu liige. Milline eeskuju!
