Allar Tankler: Minu pirakas Kreeka refinantseerimine
Samal ajal, kui eurotsooni valitsusjuhid kogunesid pühapäeval Brüsselis öö läbi kestnud läbirääkimistele Kreeka osas, olin mina ühe 7aastaseks saanud Joosepi sünnipäevapeol. Lapsed mängisid “Kuldvillakut”. Ja mina, rikutuna nädalaid kestnud uudisvoost Kreeka küsimustes, kujutasin elavalt ette, kuidas Tsipraselt (“Ma võtan Laenude refinantseerimine, 50 miljardit, palun”) samal ajal õiget vastust nõutakse. “Eee... kasinus!” Merkel: “Vale! Õige vastus on: “Mis on kasinus?””
Esmaspäeva hommikuks kokku lepitu on küll oma sõnastustes vähem tähenärijalik kui varasemad mustandid, kuid sisult veelgi, ütleme siis, kasinam. Selle sõna eurotsoonlikult positiivses tähenduses muidugi.
Kujutage nüüd ette, et mingi sakslane, kreeklane ja prantslane tulevad kokku ja teevad ettepaneku, et selleks, et Eestil oleks jätkuvalt NATO kollektiivkaitse, peaks Eesti paari päevaga tegema mõned reformid: tõstma käibemaksu, vähendama käibemaksuerandeid. Kaotama maamaksuvabastuse. Taastama ettevõtete tulumaksu. Kehtestama suurematele autodele luksusmaksu. Vähendama pensione ja tõstma pensioniiga. Erastama Eesti Energia ja müüma riigile kuuluvad metsamaad. Ja veel üht-teist. Ning: enamik eespool loetletud sammude abil riigikassasse kogutavast rahast läheks sakslasele, kreeklasele ja prantslasele nende poolt osutatud teenete eest tasumiseks. Umbes nii karm on värske diil Kreeka suhtes.
Esmaspäevase kokkuleppe kriitikud on jätnud aga mulje, justkui tahetaks Kreekale panna kohustust kümme prääksuga kükki teha – et kõik need punktid on välja mõeldud lihtsalt nende alandamiseks. See ei ole nii. “Vaadake, mida nad seal tahavad sundida teid tegema”-taktika valis Tsipras referendumit korraldades. Teised riigid on andnud laenu, neid laene garanteerinud, ja nende arvates on vaid niisuguseid samme astudes võimalik, et laenud õnnestub tagasi saada.
Kogu selles saagas võiks heaks pidada ehk seda, et nüüd loeme läbi ka oma kodulaenu tüüptingimused. Ütleme nii, et mingist demokraatiast ja isikuvabadustest neis juttu ei ole: kui panga arvates kodu turuväärtus kukkuma hakkab, võib ta kõik sisse nõuda. Kindlustama peab. Uut jahti ei tohi osta.
Fenomenaalne on aga see, et kuigi Kreekaga istus ühe laua taga nii sotsidest, liberaalidest kui konservatiividest valitsusjuhte, oli kõigil neil ühtne arusaam sellest, mida peab ühes riigis tegema selleks, et riigi majandus- ja rahaasjad sellisesse seisu saada, et õnnestuks hakata laenu tagasi maksma. Erastame, liberaliseerime, avaneme konkurentsile, vähendame sotsiaalseid garantiisid. Pluss ühetaolisem maksusüsteem, paindlikum tööturg ja...kõrgemad maksud. Mäletate, kaua Eestis koalitsioonilepingu läbirääkimised aega võtsid? Brüsselis tehtaks see ära 17 tunniga. Maailmavaatest sõltumata on kõigil ühine veendumus, et just need sammud toovad õnne agoraale.
Seda enam saab olema huvitav Riigikogus, kes peab otsustama, kas iga eestlase nimel suurusjärgus 125 euro eest Kreeka finantseerimist tagada – nendel tingimustel – on hea mõte. Kui leitakse konsensus, siis võiks ju sama hooga äkki ka Eestis päris mitmeid ideid sealt dokumendist ellu rakendada (maksude tõstmine ehk välja arvatud)?
PS Joosepi sünnipäeval võitis tüdrukute tiim, kes sai auhinnaks pulgakommi. Pärast neid sai poiste tiim ka pulgakommi. Kes eurogrupi kohtumisel võitis, pole ma veel aru saanud; igatahes mina pole kommi saanud.
